Kogemus on protsess, läbi mille tajub teadvusega indiviid ümbritsevat maailma. Kogemusega saadakse teadmisi. Teadmised peavad olema tõesed ehk vastama tegelikkusele. Teadmine ei saa olla vale. Samas, kui inimene pole eksimusest teadlik, peab ta teadvuses kaasaskantavat segadust eksikombel teadmiseks, mis võib mõnda aega tunduda kasulik ja väärtuslik. Tänu sellele lükkub tõega kohtumine edasi, kuni lahknevus tegelikkusega sunnib peale vajaduse muutuseks.

Tihti kujuneb selle hind kõrgemaks, kui vea juba eos vältimine. Olemise teeb keeruliseks asjaolu, et kanname läbi elu kaasas lugematul määral eksimusi. Oleme ilmselt ainuke elava looduse esindaja, kes kujundab lisaks kogemuslikku maailma ebamaisega, pannes proovile suhted tõestesse teadmistesse.

Maailma tajumise võime vastab senisele kogemusele ja asub vigade abil õpitud piiride vahel. Meie taju suutelisus tuleneb füüsiliste kehastuste, kauguste ja ajaliste kiiruste loodud senisest maailmast saadud kogemusest. Lisades maailma midagi enneolematut, tärkab uute vigade oht. Alanud on aeg, milles kohtume petmistega, millega ei ole harjunud ehk mille läbinägemiseks puudub kaitsev kogemus. Samal ajal saame teada petmistest, millega oleme harjunud ehk pidasime ekslikku tõeseks. Tuska peaks tekitama mõlemad arengud, tõenäoliselt viivad ka rahakotist raha.

Enneolematu, mille lisamisest kõik tuleneb, on tehisintellekt. Tehisintellekti abil on juba demonstreeritud, kuidas valet saab tegelikkuse pähe edastada pildis, helis ja videote abil. Pettus on lihtne inimeste psühholoogia pakutava karuteene tõttu, sest mõnikord tahetaksegi midagi. Siis öeldakse, et inimesed kipuvadki nägema, mida tahetakse ning meile on lihtne serveerida isegi üpris rohmakat valet usutava pähe.

Samas, kui ei taheta näha, ei nähtagi seda, mida ei taheta. Näiteks on pandud riigijuhte ekraanidele rääkima valet juttu, staatilistele ja liikuvatele piltidele lisatakse või eemaldatakse midagi, mis teeb need tegelikkusele mitte vastavaks jne.

Petmiseks kasutatud tehisintellekti loodud fabrikaatide tuvastamine ajendas looma pettuseid tuvastavaid vastu tegutsevaid tehisintellekti lahendusi. See pole siiski hea lahendus. Põhjuseid on mitu. Areng kinnitab meie piiratust pettuste tuvastamisel ja sunniks meid sõltuma masinast. Keerukast tööriistast, mille toimimise suhtes puudub meil vajalik arusaam ja masin võib osutuda ise pettuses osaliseks.

Vahest veelgi olulisemaks on teadvustada, et tehisintellekti toimimise üks põhimõte on nn vastanduv agent, milles jõuavad kaks võistlevat tehisintellekti teineteisega digitaalseid etteheiteid vahetades üha tõesemana paistva lõpplahenduseni.

Ümberöelduna, hea petva tehisintellekti sees on juba kasutusel fabrikaatide tuvastamise agent ja inimesest ohvrile esitatakse tema testimistest puhtalt läbi lipsavaid libasaadusi. Kui me poleks nn essentsialistid, kes vajavad näiteks ilusale kunstiteosele lisaks kinnitust, et tegemist pole koopia, vaid originaaliga, võiks probleemi unustada.

Ent kas saame ikka endast võitu? Olgu viimase näiteks paarisaja aasta eest Ühendkuningriigi Kuningliku Filharmoonia Seltsi tehtud tellimus Ludwig van Beethovenile, et eakas helilooja looks loometeele veel üheksanda ja kümnenda sümfoonia.

X sümfoonia kavandamise ajal lahkus Beethoven paraku maisest elust ja teos jäi lõpetamata. Pärast 200 aastat kestnud segast unistamist jõudis kätte uus etapp, kui mõned Beethoveni loomingu eksperdid ja tehisintellekti insenerid otsustasid õpetada õppivale masinale kõike, mis kuulsast muusikust oli alles jäänud. Lõplikuks ülesandeks seati lõpetada muusiku asemel töö X sümfooniaga.

Aega kulus poolteist aastat, mille jooksul mängiti vahepealseid tulemusi muusiku tööd hästi tundvatele teadlastele ja ajakirjanikele. Saadud tagasiside põhjal muutus masinliku helilooja looming üha usutavamaks, kuni lõpuks valmiski kahest sonaaditsüklist 20-minutiline Beethoveni uusteos. Maailmatutvustus toimub 9. oktoobril. Meile jääb uskuda, et tegemist on aastatel 1777–1827 elanud muusiku loomingust eristamatu heliteosega. Kuidas oleks vanameister ise loo lõpetanud, jääb oletuseks.

Samamoodi jääb oletuseks, mis saab Beehoveni loomingulist olemust sügavalt tundvast tehisintellektist. Sarnane küsimus kaasneb visuaalset ja sõnalist inimannet õppivate masinatega. Võib-olla peaks küsima inimese kohta, kes jääb seni teadaolevalt ainukeseks loomingu vastuvõtjaks selles peituva kogemusliku ilu põhiselt. Lisaks teadmisele, et selle tegi unikaalne ehk surelik inimhing.

Huvitav, kas seni seletamatu emotsionaalne, intellektuaalne, sotsiaalne ja isegi spirituaalne iluga seotud kogemus muutub, kui saame teada, et loomingu autoris ei võnkunud ükski iluga seotud tunne.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".