Digimaailmas ärkas ellu virtuaalne Albert Einstein

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ekraanil kuvatud ja saksa aktsendiga inglise keelt kõnelev Einstein on vägagi tõetruu. Autor/allikas: kuvatõmmis

Veebiruumis ootab väsimatult ja ilmselt ka surematult inimestega kontakti Albert Einstein, õigemini tema virtuaalne kehastus. Kahe tehnoloogiaettevõtte virtuaalellu kutsutud kuulsa teadlase töö on vastata inimeste küsimustele, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Vastavalt heli ja kõne tootmise ning arvutis inimeste digitaalse kuvamise kompetentsiga ettevõtete koostöö ajendiks oli usutava tehistegelase kontseptsiooni testimine. Valik langes Einsteinile, kuna teda tuntakse kui geeniust, mille tõttu loodetakse temaga aktiivset suhtlust. Pealegi esineb inimeste argielus igasuguseid küsimusi, mida ei osata kellelegi esitada. Nüüd on võimalus küsida, mida arvab Albert Einstein.

Ekraanil kuvatud ja saksa aktsendiga inglise keelt kõnelev Einstein on vägagi tõetruu. Tõenäoliselt piisanuks vähemaski. Lähiajaloost on teda, et inimestes on üpris lihtne luua usalduslik tunne, nagu nad vestleksid ekraani vahendusel teise inimesega.

Kuulus näide on Joseph Weizenbaumi 1964. aastal loodud programm nimega Eliza. Nimi pärineb teatritükis Pygmalion kehastatud ropu suuga tänavatüdrukult. Kõnetehnika professor Henry Higgins otsustas õpetada Eliza rääkima nii, et kõrgem klass peaks teda omasuguseks. See õnnestus üle ootuste ja kui loo kirjutanud Geroge Bernard Shaw poleks vahele tulnud, lõppenuks töine interaktsioon armumisega.

Arvuti-Elizale arendaja selliseid piiranguid ei seadnud. Samas piisas Eliza usutavaks muutmiseks lihtsatest teksti kombineerivatest algoritmidest, mis kordasid vestluspartneri poolt esitatud sõnu ja konstrueerisid mõne tegusõna põhjal mõtestatud, kuid suhteliselt seosetuid, aga võib-olla ka süvamõttelisi ja vastuvõtja poolt vabalt tõlgendatavaid lauseid.

Näiteks kui sisestati ekraanile "olen kurb", küsis Eliza vastu ",mida sa mõtled, kui ütled, et oled kurb?". Kui inimene vastas, et ta on üksik, palus Eliza enda üksildusest rohkem rääkida jne. Weizenbaumi üllatuseks jäid töökaaslased Elizaga vestlema. Arvutiekraanilt kogetavasse tegelasse hakkasid uskuma isegi psühhiaatrid. Pakuti koguni, et Eliza võiks aidata teraapiasessioonile tulnud kliente.

Eliza meeldis eriti meestele. Üks põhjus võis olla, et tegemist oli arvutiga. Veelgi enam võis meestes kätkeval maheduse igatsusel mängida küsijale suunatud lembe huvi, mis väljendus palves "palun räägi mulle sellest veel". Isegi kui vastati, et ei soovita sellest rääkida, küsis Eliza "aga miks?".

Saab näha, kellele hakkab rohkem meeldima elutarkusi jagav virtuaalne Einstein. Seejuures pole välistatud, et taaskord meestele või siis naistele. Miks mitte teismelistele tüdrukutele jne? Antud oletustele leiab toetuseks paar huvitavat juhtumit.

Esimene on värske näide Jaapanist. Twitteris kogus populaarsust mootorratturist noor neiu. Ta sõitis palju ringi, pani tähele huvitavaid asju, hoolitses oma ratta eest ja kirjutas sisukaid kommentaare. Neiu ettevõtmisi järgis peaaegu paarkümmend tuhat regulaarset Twitteri kasutajat. Mõned postitused said tuhatkond laiki jne. Tore, kui keegi pakub teistele rõõmu, aga tänapäevases maailmas ei sünniks taolisest seigast uudist.

Uudis polnud seegi, kui mõnel pildil oli neiu käsi kuidagi karvane või mootorratta peeglist paistis võõras nägu. Lugu ületas uudiskünnise peeglist paistnud keskealise Soya nimelise mehe näo tõttu, kes just äsja tunnistas, et kasutas enda asendamiseks modernseid pilditöötlusvahendeid, kuna keegi ei taha kuulata, mida räägib mingi täiesti normaalne keskealine mootorrattaga sõitev onkel. Päevadel, kui ta esines autentsena, järgis teda vaid kümmekond huvilist. Järelikult on küsitav, kellele meeldib keskealine Einstein.

Teine näide pärineb interneti algusaastatest, kui 1993. aasta New Yorkeris avaldati Peter Steineri karikatuur, millel arvuti ees istuv mustakarvaline koer õpetab oma täpilisele krantsist sõbrale, et internetis ei tea keegi, et sa oled tegelikult koer.

Koeral on õigus. Karikatuuri nali rajaneb tihti tõe väljaütlemisele. Virtuaalne Einstein ei ole kuidagi Einstein. Ekraanil lembe ilmega geeniuse vuntsiga pilti loova juhtme teises otsas võib mikrofoni taga olla siiras neiu, kes iga küsimuse peale küsib vastu "mida sa mõtled?" või "aga miks?" või "palun räägi mulle sellest veel" jne.

Tulevikku ennustades on päris kindel, et reaalse inimese ekraanil virtualiseerimise lihtsustumisega kohtame selliseid tegelasi üha sagedamini. Sama kindlalt ei oska me paljudel juhtudel neid tegelikkusest eristada. Päris kindlalt me seda ei tahagi, sest igatseme ju ideaalse inimese järele, keda on lihtne leida ekraanil, kuid tundub pea võimatuna kohata päris elus.

Kuule, Einstein, mida sina sellest kõigest arvad?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: