Lühikene ja kiire vastus küsimusele on, et suveööd on talveöödest nii lõpmatult palju lühemad kui ka väga palju valgemad. Täppisteaduse vaatevinklist ei ole Raimond Valgre kirjutatud "Saaremaa valsi" laulusõnad lõpuni korrektsed, kuid kirjeldatud tunde annavad hästi edasi.

Kolm koitu ja kolm hämarikku

Astronoomid jagavad öö neljaks ajatsooniks vastavalt sellele, kui palju allapoole jääb Päike horisondist. Pärast loojangut algab tsiviilne hämarik, mis lõppeb siis, kui Päikese ketta keskpunkt on kuus kraadi allpool horisonti. Sellel ajal ei ole inimeste jaoks veel väljas kuigi pime.

Seejärel algab nautiline hämarik, mis kestab kuni Päike jõuab 12 kraadini horisondi alla. Nautilise hämariku lõpuks muutub selge ja ilma Kuuta taeva korral horisont inimsilmale nähtamatuks.

Järgneb astronoomiline hämarik ning Päikese laskumisel 18 kraadini horisondi alla algab astronoomiline öö. Alles siis on valgusreostuseta taevas kõige pimedam. Enne koitu leiab sama aset vastupidises järjekorras.

Valguse tehted

Südaöösel saab Päikese kauguse horisondist arvutada lihtsa valemi abil (kõik suurused on kaarekraadides):

Kõrgus horisondist = Päikese kääne + vaatluskoha laiuskraad - 90 kraadi

Päikese kääne muutub aasta jooksul +23,5 kraadist suvisel pööripäeval jaanipäeva paiku kuni -23,5 kraadini talvisel pööripäeval jõulude paiku.

Pannes need arvud toodud valemisse, saame jaaniööl näiteks Saaremaal Sõrves (laiuskraad 58 kraadi) Päikese suurimaks kauguseks horisondi all kaheksa ja pool kraadi.

See tähendab, et suvise pööripäeva paiku ei ole astronoomilist ööd üldse, päikeseloojangust kuni -tõusuni oleme kõige enam nautilises hämarikus ja sel ajal ei tohiks linalakk-neiu märkamisega Saaremaa heinamaal tõesti probleeme tekkida.

Pimeduse tehted

Talvel seevastu on südaöösel Päike Sõrves 55,5 kraadi allpool horisonti ja siis on meil ööd mustad ja väga pikad.

Kui proovime leida öö pikkuste erinevust pööripäevade aegadel kordades (talveöö pikkus / suveöö pikkus), saame nulliga jagamise tõttu tulemuseks lõpmatuse. Loomulikult ei ole selle teadmisega midagi tarka peale hakata.

Vaadates hoopis ajavahemikku ehast koiduni, on selle pikkus jaaniööl viis ja pool tundi ja jõulude ajal 17,4 tundi. Seega varieeruvad Eestimaa "ööd" oma pikkuselt lausa enam kui kolm korda.

Kas ööd on siin mustad?

Öötaeva heleduse küsimusele on vast kõige õigem vastus, et see sõltub paljudest tingimustest ning seda saab mõõta tähesuuruse mõõtühiku abil, mis väljendab taevakehade heledust. Kui tähesuuruse väärtus suureneb viie võrra, siis valguse hulk väheneb 100 korda. 

Valgusreostuseta asukohas on noorkuu perioodil astronoomilise öö ajal taeva tüüpiline heledus inimsilma jaoks 21,5 tähesuurust.

Jaanipäeva südaöö on aga sellest viie tähesuuruse võrra, ehk sada korda heledam, kuna siis meil nautiline hämarik.

Umbes säärane on ka Kesk-Eestis taeva heleduse erinevus pimeda detsembrikuise südaöö ja oluliselt parema nähtavusega jaaniöise "südaöö" vahel.