Paljastuhnurid (Heterocephalus glaber) ei pruugi olla küll kõige kaunimad närilised, kuid nende seltsielu on kirju. Karvutud, enamasti pimedad ja kurdid paljastuhnurid elavad kuni 300 loomast koosnevates kolooniates, kus suhtlevad omavahel kõrge sagedustega piiksatustega. Nüüd avastas rahvusvaheline teadlasrühm, et nagu inimesed ja paljud linnudki, suhtlevad paljastuhnurid oma murrakus. Täpse murraku üle otsustab koloonia emastuhnur, vahendab Science Magazine.

Uuringut kõrvalt vaadanud Viini Ülikooli arengubioloogi Tecumseh Fitchi sõnul on avastus põnev, sest annab esimest korda aimu näriliste vokaalsetele võimetele. Edasised näriliste hääleuuringud võivad tema sõnul aidata teadlastel mõista ka teiste sotsiaalsete loomade, sealhulgas inimeste, keeruka häälsuhtluse arengut.

Tuhanded tervitused

Paljastuhnurid on kuulsad oma kummaliste omaduste poolest. Nad haigestuvad vähki haruharva, elavad närilistest kõige kauem ja neil on kõrge valulävi. Alates 1970. aastatest on loomakesed teadlaste huviorbiidil, sest nad on ühed vähesed imetajad, kes elavad mesilaste ja sipelgate kombel kolooniates. Seega elab koos palju töölistuhnureid ja nende ainus paljunemisvõimeline matriarh ehk ema. Teadlased teadsid varemgi, et paljastuhnurid suhtlevad omavahel siutsudega, kuid näriliste häälitsuste tegelikust keerukusest polnud neil aimugi.

Nüüd lindistasid uurijad esmalt ära paljastuhnurite tervitushäälitsused. Omavahel kohtudes toovad loomakesed kuuldavale lühikese siutsu. Enam kui kahe aasta jooksul talletasid uurijad üle 36 000 tervitussiutsu kokku 166 paljastuhnurilt seitsmest erinevast Saksamaa ja Lõuna-Aafrika laborites elavast kolooniast.

Häälitsuste mõistmiseks arendas uurimisrühm välja tarkvara, mis sorteeriks siutsud nende aktustiliste omaduste põhja. Tarkvara tegi vahet ka üksikute paljastuhnurite häältel. Hääli võrreldes selgus, et igal koloonial on tervitamiseks oma eriline piuksatus, millel on kindel lainepikkus ja helikõrgus. Kui uurijad tuhnuritele erinevaid lindistusi ette mängisid, vastasid loomakesed eeskätt omaenda koloonia häälitsusi kuuldes.

Teadlased tegid seejärel veel ühe katse, mis kinnitaks, et paljastuhnurid vastasid tõepoolest oma koloonia tervitusele, mitte lihtsalt tuttava liigikaaslase häälele. Selleks lõid uurijad kunstliku heli, mis kõlaks nagu mõne kindla koloonia murrakus tervitus. Ka selles katses vastasid loomakesed tõenäolisemalt just oma koloonia murrakut matkivale helile.

Uuringu kaasautori Max Delbrücki molekulaarmeditsiini keskuse neurobioloogi Alison Barkeri sõnul tunnevad paljastuhnurid omaenda murrakut. Barker veetis tuhnurite siutse kuulates nii palju kuid, et enda sõnul eristab nüüd temagi kõrv erinevate kolooniate erinevusi.

Ainuvalitsejale truud ksenofoobid

Teadlased oletavad, et paljastuhnurid hakkasid ajapikku eri murrakuid piiksuma, et märgata kolooniasse imbunud võõraid liigikaaslasi. Nimelt on paljastuhnurid võõraste suhtes erakordselt vaenulikud ja enamasti leiab kolooniasse sissetungija kiire otsa. Kuna loomakesed elavad pimedas ja on ise ka peaagu pimedad, on hääl uurijate sõnul paljastuhnurite jaoks parim viis võõrast ära tunda.

Uuringu kaasautori Max Delbrücki Ülikooli neurobioloogi Gary Lewini sõnul on paljastuhnurid väga ksenofoobsed. Seega tahavad nad kindlasti oma koloonias püsida ja oma murrak aitab neil koloonia sees ühendust hoida.

Uurimisrühm tõestas töös sedagi, et tuhnurid õpivad omakandi murraku ära juba noores eas. Kui uurijad paigutasid vastsündinud tuhnuripojad teise kolooniasse, õppisid noorloomad uue murraku kuue kuuga selgeks.

Nagu mõni inimkeel, võib ka paljastuhnurite murrak ühiskondlike muutuste tuules hääbuda. Juhtumisi kukutas ja tappis katsete vältel kaks kolooniat oma emastuhnuri. Uue ematuhnuri valimiseni vana murrak hääbus ja uus ema lasi liikvele uue murraku. Barkeri sõnul olid tuhnurid võimudevahelisel ajal justkui vabastatud: nad hakkasid piiksuma igaüks isemoodi. Siiski pole veel teada, kuidas täpselt ainuvalitseja oma alamate keelekasutust kontrollib.

Samuti üle 20 aasta tuhnureid uurinud Illinois' Ülikooli bioloog Thomas Park loodab, et edaspidi uuritakse täpsemalt tuhnuripoegi. Nii võiks Parki sõnul selgeks saada, kui suur osa näriliste häälitsustest sõltub geenidest ja kui suur osa on õpitud. Nii Park kui ka uuringu autorid leiavad, et uuring aitab paremini mõista ka teiste loomaliikide häälsuhtluse arengut. Barkeri ja Lewini töörühm on näriliste keelelise arengu geneetiliste jälgede uurimisega juba algust teinud.

Uurimistulemustest kirjutatakse ajakirjas Science.