Millal on töö töö? Vanasti oli kõik selgem. Tegevustel oli kaks tunnust: aeg ja koht. Tööd tehti töökohal ja töö ajal. Kodus toimus pereelu, bussis sõideti ja poes osteldi. Väljaspool töö kohta ja aega ei loetud tegevust töötundideks isegi kui selle sisuks oli palgatöö. Pigem öeldi, et oma viga kui ei jõudnud kõike õiges kohas ja õigel ajal ära teha, pidades silmas töökohta ja -aega.

Seoses arvutite odavnemisega hakati kõikjal märkama andmeid, protsessides samme ja inimestes puuduseid. Töid asuti kirjeldama kogutavate andmete programmidena, millega eelistati inimeste asemel juhtida seadmeid. Algas infoühiskonna areng, milles püüti võimalikult kõikselt elu erinevaid aspekte digitaliseerida. Suhtlemise infovahetus, inimestele jäänud töö, meelelahutus, tervishoid, transport ja kool kujunesid üha infopõhisemaks. Uut olukorda arvestades hakati siin-seal pidama infovahetusega tehnilist ühendumist inimõiguseks.

Töö teemaga jätkates tärkas uuesti küsimus millal on töö töö? Kas WC's infoseadmega tööasju ajades ollakse tööl? Kas tööl WC's olles tehakse tööd? Aga kas kodus, bussis või kaubanduskeskuses nutiseadmega töist infot liigutades viibitakse tööl? Küsimusel on esmamuljest oluliselt sügavam tagapõhi. Vaatame seda kõike töölepingu seaduse nurga alt.

Euroopa Kohus tegi pooleteise aasta eest liikmesriikidele kohutuseks tagada, et tööandjad looks täpse, igapäevast töökogust registreeriva süsteemi. Sellise, mis jälgiks kui palju iga üksik töötaja päeva jooksul tööd teeb. Eesmärk on tagada töölepingu seadusest tulenev töötaja huvide kaitse. Kuidas nimetatud süsteem töötab jäeti liikmesriikide otsustada. Ainukesteks nõudeiks olid täpsus, töökindlus ja läbipaistvus.

Kohtu tähelepanu äratas juhtum Hispaanias, kus kohalik ametiühing nõudis Deutsche Banki filiaalilt, et firma registreeriks täpselt töötajate tööle kuluva aja. Ametühing vajas seda informatsiooni liikmete õiguste ja ületöö tundide tasustamise tagamiseks. Saksa pank arvas teisiti ja nii see lugu jõudiski lõpuks Euroopa kõrgeima kohtuni. Kohus otsustas, et majandusliidus kehtivad inimõigused ja tööaja direktiiv on riikidele ülimuslikud ning neid tuleb asuda täitma.

Pole teada, kuidas otsuse täitmist teostatakse. Võimalik, et sellest ei ole huvitatud lisaks tööandjale ka paljud töövõtjad. Üha keerulisemaks muutuvas tööhõive olustikus eelistatakse teha võimalikult palju ja nõuda talutavalt vähe. Töö kaotamisel on uue samaväärse leidmine keeruline. Saadaolevast tööst on suur osa madalapalgaline. Kallist tööd on tööandjal pelgalt majanduslikel põhjustel mõttekas automatiseerida, sest kui tema seda ei tee, teeb seda konkurent.

Vahest peitub siin põhjus Euroopa Parlamendi Tööhõive Komisjoni kolmapäevases otsuses tagada töövõtjatele nn "lahti ühendamise" õigus. Sisuliselt tahavad rahvaesindajad tagada vanamoodsa töölt koju mineku teostumise modernsemas vormis. Ehk õiguse end töisest infovoost lahti ühendada hetkel, mil töökoha uks seljataga sulgub. Otsus ei tähenda internetist loobumist, vaid desinfitseerimist töisest infost kuni kellaajani, mil algab uus tööpäev.

COVID-19 panepideemia ajal massiliselt kasvanud kodust töötamine tõi probleemi varasemast selgemini esile. Inimesed ei saa kodus töö eest isegi WC-sse põgeneda. Rääkimata suuremast pildist, milles tööd tehakse autosõidu ajal, sünnipäevadel ja isegi teatris viibides. Aeg on töö ja eraelu piire taastama asuda, sest seni iseeneslikult areneda lastud protsessis muutusid töö ja sellega kaasnevad nõudmised vaid enesekindlamaks. Muuhulgas nõudes töötajatelt katkematut "ühenduses olemist".

Värske algatus püüab kaitsta töövõtjate huve ja tagada vastupidise õiguse "mitte-ühenduses olemise ajale". Vastuvõetud resolutsioon ei ole seaduslikult siduv, kuid sellega püütakse suunata Euroopa Komisjoni kui täideviivat organit looma vastavad reeglid, mis annaksid töövõtjatele õigusliku garantii ka oma ajale. Hakatakse küsima - milline aeg on minu aeg? Vaevalt, et saad pidada selliseks saabuvat nädalavahetust.