Kõhukinnisus pole haigus, vaid mõnele muule tervisemurele viitav sümptom. USA riiklike tervishoiu instituutide andmetel esineb riigis kõhukinnisust igas vanuses ja igat päritolu inimestel ning vaevuse üle kurdab pea 16 protsenti täiskavanutest.

Michigani meditsiinikooli gastroenteroloogia ja toitumisteaduse professor William Chey juhitud uurimisrühm võrdles kolme looduslikku kroonilise kõhukinnisuse leevendajat: ploome, psülliumi ja kiivisid.

Uuringu kaasautori Samuel Chey sõnul olid seni kõhurohtudena tuntud India teelehe seemnekestadest valmistatud psüllium ja ploomid. Mitmed Aasias tehtud uuringud viitavad aga, et värske kiivi võib samuti kõhukinnisust leevendada.

Nüüd ilmnes, et ehkki kõik kolm toiduainet leevendasid märgatavalt patsientide sümptomeid, pakkusid ploomid seda kõige enam. Samas jäid patsiendid ise kiiviga kõige rohkem rahule.

Samuel Chey lisab, et psüllium töötas pea sama tõhusalt kui ploomid, kuid ploomidega võrreldes jäid teelehepulbrit võtnud patsiendid oma raviga kaks korda vähem rahule. Kiiviga olid patsiendid isegi viis korda rohkem rahul kui psülliumiga.

Kiivi minimaalsed kõrvalmõjud

Uuringus osales 79 kroonilise kõhukinnisusega täiskasvanut, kes pidid nelja nädala jooksul iga päev ära sööma kas 100 grammi kivideta ploome, 12 grammi psülliumi või kaks kooritud kiivit.

Ploomid ja psüllium leevendasid Samuel Chey sõnul kroonilist kõhulahtisust kõige tõhusamalt. Ploomisööjatest hakkas kergem 67 protsendil ja psülliumitarbijatest 64 protsendil katseisikutest.

Kiivisööjatest andis kõhukinnisus järele 45 protsendil inimestest. Kuigi seda on võrreldes ploomi- ja psülliumitarbijatega vähem, ei erinenud kolme raviviisi töölehakkamise tõenäosused eriti palju.

Kõik kolm ravimeetodit paistsid töötavat ka muude tulemuste põhjal. Näiteks parandasid need kõik inimeste nädalast soolestiku läbikäimist. Kiivisööjate soolestik hakkas läbi laskma peaaegu kaks korda ja psülliumitarbijatel kaks korda algsest paremini. Ploomisööjate soolestik lasi varasemast kolm korda paremini läbi.

Samuel Chey sõnul muutusid kiivi- ja ploomisööjate väljaheited tahkemaks, kuid psülliumitarbijatel muutus nii selge polnud.

Paraku oli kõigil ravivõtetel uurija sõnul ka halbu kõrvalmõjusid. Psülliumirühma liikmetest kurtis kolmandik kõhuvalusid ning 19 protsendil tekkisid gaasid. Ploomirühma katseisikutest kurtis 36 protsenti puhitust, 18 protsenti kõhugaase ning veel sama paljud kõhuvalu. Kiivirühmas kurtis puhituse üle vaid 11 protsenti inimesi ning ükski osaleja ei maininud gaase ega kõhuvalu.

Kokkuvõttes jäi Samuel Chey sõnul oma raviga rahule 48 protsenti psülliumi- ja ploomisööjatest, kuid koguni 68 protsenti kiivisööjatest.

Uurijate sõnul on patsiendid üha enam huvitatud looduslikust kõhukinnisuse ravist, sest mure leevendamiseks loodud ravimid ei tööta kuigi hästi. William Chey märgib, et üldjuhul aitavad need vähem kui pooli patsiente, mõjudes platseebost vaid 7–15 protsenti tõhusamalt. Lisaks tekitavad ravimid inimestel sageli krampe, puhitust ja kõhulahtisust.

Uurimisrühm plaanib edaspidi otsida kroonilisele kõhukinnisusele ravi teistegi toiduainete seast. Samuel Chey sõnul kaaluvad nad näiteks papayaga või puuviljasmuutidega katsetamist.

Uurimistulemusi tutvustati Ameerika gastroenteroloogia kolledži virtuaalkohtumisel.