USA presidendivalimisi peetakse elava mälu, s.o nelja-viie kõrvuti elava põlvkonna kõige tõsisemate tagajärgedega valikuks. Lisaks riigijuhi ümbervalimisele kasutatakse argielust suuremate teemade mõtlemisele liikuma saadud elanikkonda väljendama tahet ka senati liikmete valimiseks. Lõpuks küsitakse arvamust kohaliku eluga seotud otsustele. Varemgi on juhtunud, et mõni näiliselt kohalik otsus võib omada mastaapset mõju. Mõni väheldane valik võib osutuda sama märgiliseks kui järgmise presidendi eelistus.

Massachusettsi valijatel paluti otsustada osariigi seaduse peatüki 93J täiendamise osas. Seadusepügal käsitleb autode remontimise õigust. Kaheksa aastat tagasi leidis 87 protsenti valijatest, et kuna auto omanikul on õigus seda ise hooldada ja remontida, siis seoses autode elektroonilise osa suurenemisega peab osariigis müüdavatel sõidukitel olema liides auto diagnostika andmete lugemiseks.

Omanikule peab tagama juurdepääsu samadele andmetele, mida kasutavad sõiduki seisundi hindamiseks autotootja ja edasimüüja teenindus. Massachusetts oli esimene sellise nõudmisega osariik. Euroopa Liidus kehtis sajandivahetusest nõue, et uutel autodel peab olema nn pardakompuutri diagnostika liides ehk OBD.

Vahepeal muutusid autod üha nutikamateks ja kasvas pidevalt internetiga ühenduses olevate sõidukite arv. Nii nagu interneti kasutamise tulemusel asusid inimesed levitama inforuumi teenustesse mitmesugust elulist infot, juhtus sama ka autodega. Mõned autod saadavad tehasesse lisaks auto talitluste andmetele ka seda kus, kui palju, mis kellaaegadel ja kuidas omanik sõidab.

Sündimas on õiguslikult hall tsoon, milles on nõustunud omanik autot ostes mitmesuguste klauslitega. Näiliselt tehniliste seikade taha nagu hoolduse sujuvus, jooksvad tarkvara uuendused jne varjuvad isikute vabadust puudutavad ohud. Hall udu peidab lõhet küllaltki delikaatsete isikuandmete kogumise õigustatuse ja lubatud tehniliste hüvede vahel.

Seetõttu taheti seekordsete valimise käigus teada Massachusettsi valijate arvamust, kas nad tahaksid teada, mida nende autodest lisaks remondiandmetele veel koguda saab. Juhul kui otsus on jaatav, peavad alates 2022. aastast müüdavatel sõidukid tagama ühtse standardiga juurdepääsu nn telemeetria andmetele.

Väike samm auto omanikule on suur samm autotööstusele. Mida aeg edasi, seda rohkem on auto pigem tarkvara kui raudvara. Sisepõlemismootoriga masinate ajastul pidi kiirema auto soovija ostma suurema mootoriga sõiduki. Klient oli uue mootori omanik ja võis sellega teha, mida aga soovis, sh edasi müüa. Elektrimootoriga sõidukite ajastul peab omanik ostma tarkvara kiiremaks sõiduks.

Selle üks näide on populaarne Tesla P seeria mudel. Uut auto pole vaja. Juba olemasolevasse tuleb installeerida täiendav tarkvarauuendus ja see kiirendab nullist sajani umbes 3,2 sekundiga. Kiirendava režiimi tarkvara nimetatakse "insane" ehk arulage. Kuid saab ka kiiremini, 2,8 sekundiga, kui osta pakett nimega "ludicrous" ehk naeruväärne. Sama auto uue tarkvara hind küündib 20 000 dollarini. Tundub naeruväärne!

Naer kaob, kui ostad kasutatud auto, millel on naeruväärse kiirenduse pakett. Saad seda mõned korrad proovida ja siis ühel päeval see enam ei tööta. Põhjus on umbes sama, miks sa ei saa kasutatud arvutit ostes kasutada sellesse paigaldatud litsentseeritud tarkvara. Tarkvara omaniku küsimuse vaidlus jääb umbes kahe-kolmekümne aasta taha.

Esialgu suhtuti tarkvarasse kui omandisse. Umbes, aga mitte täielikult kattuva näitena nagu raamatusse, mille oled läbi lugenud ja võid kinkida sõbrale või selle edasi müüa. Tarkvara puhul tekkis võimalus jätta endale koopia ja seda edasi kasutada, nüüd juba paralleelselt sõbraga või miljoni koopia kasutajaga. Neid hakati nimetama piraatideks ja tarkvara kasutamise õigusruumi ilmusid pügalad, mis väitsid, et ostja ei ole programmi koodi, vaid ainult selle kasutusõiguse omanik.

Sama loogika on saabumas autode maailma. Autopiloodi, kiirenduste ja sõiduomaduste, kiirlaadimiste ja seni veel teadmata võimaluste eest tasub auto esmane ostja. Ta võib auto raudvara edasi müüa, aga selle sõiduomadusi mitte. Need kaovad ära, kui autotootja saab teada, et nende tarkvara pargib end teise maja ees, sõidab uuel trassil ja kuulab teistsugust muusikat, sest uute autode kohta kogutakse omanikku kirjeldavaid andmeid.

Juhul kui seadusepügal saab täiendust ja näiteks Massachusettsis autoomanikel tekib juurdepääs neid kirjeldavale andmevoole, algab uus, auto tarkvara õiguste vaidluse ja sh piraatluseajastu.

Juba praegu õnnestub häkkeritel osaliselt edukalt elustada Tesla autos peituvaid võimeid. Rahaline motivatsioon ületab omaaegset tarkvaralukkude häkkimise oma. Autod on kallid investeeringud ja omanik tahaks pigistada ostust välja nii palju kui võimalik, kui vaid tarkvaramoodulite aktiveerimise hinnad poleks ise väikese auto väärtusega.

Seega peaks mõnda autohuvilist huvitama USA presidendist rohkem, mida arvavad Massachusetts'i valijad autodest.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".