Rebecca Katajamaa ja Per Jensen Linköpingi Ülikoolist püüdsid ajalugu korrata ja praegugi metsikult elutsevat inimpelglikku puna-džunglikana veel kord kodustada.

Nad aretasid puna-džunglikanu kümne põlvkonna jagu, valides igas põlvkonnas järglaste saajateks välja kõige taltsama moega isendid.

Selgus, et lisaks inimpelguse vähenemisele said linnud igas põlvkonnas ka üldiselt natuke julgemaks ega kartnud nii väga enam iga pisemat krõbinat või välgatust, kuid kaasnähuna jäi ka nende aju järjest pisemaks.

Tänapäevaste kodukanade aju ongi kogu kehasuuruse suhtes väiksem kui tänapäevastel puna-džunglikanadel, kuid on põnev, et see nähtus tuli ilmsiks juba sedavõrd väheste põlvkondade juures.

Katajamaa ja Jensen kirjutavad ajakirjas Royal Society Open Science, et kõige rohkem vähenes kanadel just ajutüve maht. Ajutüvi on evolutsioonilises mõttes aju vanemaid osi, mis korraldab muu hulgas ka stressiolukordadele reageerimist.

Teadlased tegid omaaretatud kanade ja täiesti looduslike puna-džunglikanadega ka paar võrdluskatset, et selgitada, kuidas suurem taltsus ja väiksem aju lindude käitumist ja õpivõimet võiksid mõjutada.

Ühes katses vaatasid nad, kui kiiresti harjuvad linnud millegi algselt pelutava, kuid sisult ohutuga. Selgus, et taltsamad linnud jätsid ootamatutele valgusvälgatustele reageerimise järele selgelt kiiremini kui aretamata linnud.

Teisalt, mõlemat sorti linnud said ühtviisi hästi hakkama katses, kus nad pidid aru saama, kas toidupalakest tasub otsida pigem triibuliste või pigem täpiliste seintega kambrikesest.

Kuidas aju ja käitumise muutused täpsemalt seotud on, tasub teadlaste sõnul kindlasti edasi uurida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.