"Me ei tea täpselt, mida need mikroobid seal 100 miljoni aasta jooksul tegid. Kui nad selle aja jooksul üldse ei pooldunud, oleks see täielikult hullumeelne, kuid seda isegi äärmiselt harva tehes peavad olema praegu meie poolt elule aidatud bakterid ja arhed mitme miljoni aasta vanused," märkis Steven D'Hondt, Rhode Islandi Ülikooli okeanograafiaprofessor ja uurimuse kaasautor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Proovid koguti Austraalia lähistel paikneva Vaikse ookeani lõunaosa keerise lähedalt , umbes 5700 meetri sügavuselt merepõhjast. Veemasside liikumine muudab piirkonna piltlikult kõrbeks. Kui näiteks San Francisco ranniku lähistel võib elada kuupsentimeetris põhjamudas enam kui 10 miljardit mikroobi, siis seal ulatub nende arv vaid miljonini. Settekiht kasvab miljoni aasta kohta keskmiselt vaid kümme sentimeetrit. Vanimad uurimise alla võetud setted pärinesid 75 meetri paksuse settekihi alt, vahetult vulkaaniliste aluskivimite kohalt.

Sellele vaatamata leidsid Jaapani mere- ja maateaduse ning tehnoloogia agentuuri (JAMSTEC) teadlased proovide esialgsel analüüsil neist kuupsentimeetri kohta sadu miljardeid mikroobe. "Suuremad juhid läksid kohe elevile, kuid see oli nii absurdne tulemus, et kuskil pidi viga sees olema," meenutas D'Hondt. Töörühm avastas Yuki Morono juhtimisel, et tavaliselt DNA tähistamiseks kasutatud kemikaal pani valgust kiirgama ka väiksema läbimõõduga setted.

Päris mikroobid suudeti sellest eraldada vaid ülitiheda lahuse ja tsentrifuugi abil. Väiksema tihedusega bakterid pressiti sellest välja, tihedam orgaaniline aine jäi aga lahusesse. Teistsugust tehnikat kasutades osutus enam kui 99 protsenti mikroobidest tavaliseks orgaaniliseks aineks. Leitud lahendusest võiks tõusta kasu ka teistes samalaadsetes uuringutes.

Viimaks toitis Morono töörühm eraldatud mikroobe lämmastiku ja süsinikuga. Isegi viimati 100 miljoni aasta eest ilmavalgust näinud mikroobide arvukus kasvas 65 päevaga mõnel juhul 10 000 korda. Nende seas leidus nii arheid kui ka kaheksasse eri rühma kuuluvaid hapnikku tarbivaid baktereid. Vaatamata nende mitmekesisusele õnnestus panna aktiivselt poolduma panna peaaegu kõiki mikroobe.

"Võime seetõttu öelda, et äärmuslikku energiavaegust suudavad vajadusel taluda väga erinevad mikroorganismid, vastavas võimes kui sellises pole midagi väga erilist. Näib, et isegi kõige vanemates ookeanisetetes pole elu alal hoidmisel piire," spekuleeris D'Hondt. Ühtlasi tuleb leitud mikroobidele kasuks merepõhja suhteline eluvaenulikkus. Kui mujal kasutaks põhjamudas elavad mikroobid ära suurema osa sinna jõudnud hapnikust, siis lõunakeerise piirkonnas immitseb isegi kümnete meetrite sügavusele setetesse.

Maailma tabanud pandeemia valguses pole Steven D'Hondti sõnul põhjust karta, et muust maailmast kümneid miljoneid aastaid eraldatud mikroobide uurimisel võiks valla pääseda uus ohtlik taud. "Inimestele ohtlikke haigustekitajaid tavaliselt süvaookeanist ei leia ja need mikroobid olid olemas ammu enne esimeste inimlaste teket. Neil pole olnud lihtsalt võimalust meiega harjuda," laiendas professor.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.