Kõige turvalisem koht nähtamatu ohu eest põgenemiseks on kodu. Kirjanduse ja filmide näitel leidub kodust omakorda turvalise varjupaiga voodi alt. Sealt edasi pole enam kuhugi pageda. Taoliselt võisid põgenemised lõppeda vanades jutustustes. Tänapäevasemas loos pääseb allegoorilise voodi alt edasi. Elu võib jätkuda internetis.

Mitte, et inimesed poleks seal varem juba olnud. Oldi põhiliselt kassipiltide ja isiklike asjaajamiste pärast. Viirus sundis õppima viise kaugtöö tegemiseks ning sundis märkama ja kasutama seni võõraid interneti teenuseid. Ega needki saanud eksisteerida vaakumis. Iga teenuse ja toote taga pidid olema tootjad koos tarbijatega.

Masside tähelepanu eest varjujäänud osa rahuldas nišikasutajate nišivajadusi. Neist ühed olid ajast ees ja nõudsid, et elu oleks digitaliseeritud totaalsemalt. Nendega võrreldes koosneb ülejäänud maailm mahajääjatest. Seda hoolimata sellest, et antud osa enamus peab just ennast normaalseteks. Liiatigi osutavad viimased endast veelgi mahajäänumatele, kellele peab pakkuma abi puust ja punaseks tüüpi teenuste vormis.

Ometi võib küsida, kui paljud end normaalseks internetikasuajaks pidavast massist olid enne viimast kuud tuttavad videokõnedega, veebidokumentide haldamise teenuste, VPN-ide ja muude töisemate netiteenustega? Osa neist, kes olidki argiselt rohkem töömõtetega hõivatud, võisid avastada omakorda kaubanduse- ja logistikavõimaluste rikkusi, uusi poode, toidu ja muu kauba kättesaamise viise ning muid elu korraldada aitavaid teenuseid.

Kui sõjad kõrvale jätta, on mõjutanud seni kriisid ühiskonda valikulisemalt, puudutades sihtrühmi kas riigi, ameti, varakuse või mõne muu tunnuse põhiselt, jättes teised puutumata. Erinevalt sõdadest, millede käigus inimesed võitlevad omavahel, on toomas antud kriis inimesi kokku ühe ja ühise vastase võitmise taha. Mõju on totaalsem.

Kätte jõudnud asjade seis pakub ajalooliselt unikaalse, inimkonda monoliitselt uut õppima ja uuega kohanema sundiva distsipliini. Suurema vabaduse tingimustes jäetaks paljud kasulikud asjad kogemata. Oleks kool vabatahtlik, pole ju raske oletada, kas, mida ja kui palju lapsed õpiksid. Nüüd on suurem osa inimsoost sunnitud koolipinki, milles hinnatakse eksami tulemust elu ja surma skaalal.

Õppimise tulemusel ei muutu pelgalt meie. Muutuma peab ka internet. Muutuse kontuurid sarnanevad 1992. aastal USA ulmekirjanik Neal Stephensoni avaldatud jutustuses "Snow Crash". Stephenson on tõsiselt võetav tehnoloogiauurija. Tema ennustused pole süüdimatult füüsikalist reaalsust ignoreerivate supertegelastega muinasjutud, vaid pigem mäng reaalsuse piirimaal. Just sellised, mis köidavad tootearendajaid.

Näiteks palkas Jeff Bezos andma nõu Blue Origin kosmoseraketiprojektile. Mees töötab ka argist tegelikkust valgustavate footonite kõrval virtuaalse maailma sisu silmapõhimikku projitseeriva liitreaalsusega tegelevas tehnoloogiaettevõttes. Tolles vanas jutustuses kasutas Stephenson mõistet metaverse.

Tõlge sõnale puudub. Varem oleks pidanud lahti seletamiseks kasutama palju rohkem lauseid, mis algasid sõnadega "kujuta ette, et" jne. Nüüd võime juba viidata reaalselt lahti rulluvale tulevikuvisioonile. Seega oleks lühidalt metaverse juba enam-vähem see, mida teeme viiruse tekitatud isolatsioonis. See on kõik üheskoos ehk kollegiaalselt elutegevuse sujuv, piirideta paiknemine pärismaailmas ja inforuumis.

"Meta"- eesliide tuleb kreeka keelest ja tähendab peale, taga, üle, teisel pool ehk midagi enamat kui asi, mille ette see liidetakse. Näiteks tähendavad metaandmed andmeid andmete enda kohta, metafüüsikas nägi juba Aristoteles maailma toimise seletamisel füüsikast midagi enamat, pidades silmas filosoofiat jne. "Verse" on lihtsalt sabapoolne osa "universumist". Seega oleks metaverse midagi totaalse ruumi moodi, kombineerides tajudes reaalse ja imaginaarse.

Stephensoni jutustuses pakutakse soovijatele elukeskkonda 100 meetri laiuse tee ääres, mis kulgeb sfäärilise planeedi pinnal pikki 65 536 kilomeetri pikkust sirgjoont. Kliendid pääsesid sinna elama peaskantavate meediaseadmete ja spetsiaalsete ekraanide vahendusel. Soovi korral sai elukeskkonna kujundada just selliseks, nagu keegi soovib, õigemini, sõltuvalt tema ostujõust.

Mõned eelistavadki maise elu asemel asuda püsivalt virtuaalses metaverse'i ruumis. Lähim analoog metaverse'ile oli vahepeal popiks muutunud virtuaalkeskkond Second Life.

Stephenson pakkus jutustuse mõtlemiseks. Meil on vabadus ignoreerida või kritiseerida loo tegevusi ja tegelasi, osutada Second Life'i hääbunud edule, mõelda tõrjuva kõhedusega elule ekraanile kuvatud libamaailmas jne. Meie metaverse võib kujuneda lõpuks teistsuguseks.

Juhul kui oleme sinna teel, võiks olla tähelepanelikum. Seda juhuks, kui tekib soov nõiduslikust muinasjutu metsast, õigemini voodi alt, maailma tagasi tulla.

Internetiga põimunud elu vormivad pildid ekraanil ja fantaasia meie peades. Arvatavalt kujutled sinagi oma peas arvutisse või telefoni talletatud fotosid ja dokumente fotode ja dokumentidena. Fenomen asub puhtalt sinu fantaasias, mitte reaalsuses. See on pisike, kuid oluline muutus maailma mõistmises mis toob meelde esimesena Kuule astunud inimese sõnad: "väike samm inimesele, suur samm inimkonnale".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".