Uuring: Eesti liginullenergiahooned on Põhjamaade kõige säästlikumad

Põhjamaades ehitatud liginullenergiahoonetest on kõige väiksema energiakulu ehk suurima energiatõhususega Eestis valminud ehitised, selgub värskest võrdlusest.
Uurimistöö juht Jarek Kurnitski sõnul seisnes Eesti edu võti lisaks teadlaste ja inseneride heale tööle poliitilises tahtes. "Eesti kui kiirelt arenev riik söandas ühena vähestest Euroopas kehtestada 2019. aastal hoonete kuluoptimaalsuse arvutustel põhinevad energiatõhususe miinimumnõuded. Sellist lähenemist kavandas esialgu ka naaberriik Soome, kuid andis siis nn turusurvele alla ning valis sellega aeglasema arengutee," laiendas Tallinna Tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor.
"Korteri- või majaostja jaoks on range energiatõhususe nõue omalaadne tarbijakaitse. Ainult ehitusturu eelistusi arvestades ei paraneks energiatõhusus kunagi – arendajal on kasulik võimalikult odavalt ehitada, sest ostjad ostavad ikkagi kodu ning hilisemate kõrgete ülalpidamiskuludega tavaliselt ostuhetkel ei arvestata", lisas Kurnitski.
Eestis kehtestati summaarsel energiakasutusel põhinevad energiatõhususnõuded esimest korda 2008. aastal. 2013. aastal muutusid need rangemaks. Alates 2019. aastast peavad järgima avaliku sektori ehitised liginullenergianõudeid, erasektori omad sellest aastast.
"Eesti on usaldanud oma teadlasi, reageerinud muutustele kiirelt ja paindlikult ning saavutanud koos majanduskasvuga kiire energiatõhususe paranemise. Kui 2013. aastal jõuti Rootsi, Soome ja Norra tasemele, siis praegu oleme neist juba sammu võrra ees. Mõnevõrra üllatuslikult oli Eestil julgust vormistada ambitsioonikad liginullenergianõuded määrustesse ning ehitussektor selle järgi ka tegutsema panna," viitas professor.
Teiste Põhjamaade kehvematel tulemustel on erinevaid põhjusi. Soomes lõi negatiivse fooni 10-aastane majandussurutis, mis muutis otsustajad ettevaatlikuks. Madalate elutsükli kulude asemel võeti suund hoopis võimalikult madalale ehitusmaksumusele. Pikas plaanis pole see aga jätkusuutlik. Rootsis jällegi kujunes nõuete ettevalmistamise protsess liiga pikaks. Etteantud tähtajaks suudeti välja anda suhteliselt tagasihoidlik energiatõhususe variant.
Kurnitski võttis kolleegidega töös aluseks Euroopa Liidus kehtivad energiatõhusa ehituse liginullenergia nõuded. Need omakorda väljenduvad rahvuslike summaarsete energiakasutuse näitajate ehk energiatõhususarvude abil.
Energiatõhususarv on lahtiseletatult summaarne kaalutud energiakasutus köetava pinna ruutmeetri kohta. Selle arvutamisel kasutatakse energiakulu üldmaksumuse asemel nn suhtelist kaalumistegurit. See sõltub hoonesse tarnitud energiaühiku primaarenergiamahukusest. Kaalumistegurid on riigiti erinevad, samuti mitmed muud arvutuse lähteandmed.
Rahvuslikud liginullenergia energiatõhususarvud peavad lähtuma kuluoptimaalsuse arvutusest, mis tähendab 30-aastase perioodi elutsükli kogukulude arvutust nüüdisväärtuse meetodil. ehitusmaksumusele lisatakse 30 aasta ülalpidamiskulud koos intresside ja energia hinna kallinemisega, mille tõttu on energiakuludel oluline osa.
"Võimalikult soodsate energiatõhususlahenduste variantide leidmine on ehitusteadlaste jaoks majanduslik-tehniline optimeerimisülesanne. Energiatõhusust parandades ei tohi juuksekarva lõhki ajada, sest tasuvuse saavutamiseks peab ehitusmaksumus püsima kontrolli all", selgitas professor Kurnitski.
Energiatõhususe nõuded vaadatakse üle iga viie aasta tagant. Võrreldes 2013 aastast kehtinud energiamärgise C klassi nõuetega liikusid liginullenrgianõuded A klassi. Võimalik, et tulevikus tuleb klasse juurde teha. Näiteks kodumasinatel on juba kasutusel parima klassina A+++.
Kaasaegsete elamutes on energiakulud oluliselt vähenenud. Nii näiteks on 1970. aastatel ehitatud kortermajaga võrreldes on tänapäevase nullenergiahoone energiakulu üle kahe korra väiksem, küttekulu koguni neli korda väiksem.
Rahvusvahelisse uurimisrühma kuulusid teadlased lisaks Tallinna Tehnikaülikoolile veel Aalto ülikoolist, Norra SINTEF-st ja Rootsi Växjöst. Töö ilmus väljaandes REHVA Journal. Uurimuses võrreldi Eesti, Norra, Soome ja Rootsi hooneid.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa