Teadlased uurisid herilaseliigi Polistes fuscatus kognitiivsete võimete evolutsiooni populatsioonigeneetika meetoditega. Tulemustest aimub, et nutikuse kasv on andnud neile herilastele evolutsioonilise eelise. Kui üksikisendid tunnevad üksteist ära, sujub koostöö arvatavasti paremini. Teadlasi üllatas, et üksteise ära tundmise võimekuse kasv paistab selle liigi viimase aja evolutsiooni kõige tähtsam suund, tähtsam veel kui toidukorje või parasiiditõrje tõhustamine.

Liigikaaslasi tunnevad nägupidi mitmed selgroogsed loomad, vähemalt mõnes olukorras. On ka putukaid, kel see võime on kindlaks tehtud, kuid neid on väga vähe. Kõigil seni teada näotuvastusvõimelistel putukatel on üks ühine joon – nad on ühiselulised ja seejuures on neil igas peres mitu ema.

Polistes fuscatus liigi puhul on näiteks emaherilasi viis või enam. Teadlased oletavad, et neil emaherilastel on väga kasulik üksteist isiklikult ära tunda, et elukorraldust paremini seada. Aga kui juba emaherilastel on näotuvastusvõime välja kujunenud, siis on mõtet laiendada seda evolutsioonisaavutust ka teistele pereliikmetele, kelle koostööd võib see samuti hõlbustada.

Sheehan ja kolleegid teevad oma uuringu põhjal ka herilastemaailmast kaugemale ulatuvaid järeldusi. Nad kirjutavad Ameerika Teadusteakadeemia toimetistes, et kognitiivsete võimete evolutsioon ei tarvitse ilmtingimata kulgeda väikeste sammude haaval. Mõnikord võivad suured muutused toimuda kiiresti.

Siit võib edasi mõelda, et ka inimliigile võis iidsemal ajal mõistust juurde tulla lausa n-ö kapaga ja miks mitte ei võinud just selline võimas arenguhüpe anda meile keele ja kõne.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.