DNA aitab tuvastada mürkaineid tootvaid mikrovetikaliike
Mikrovetikad on toit kaladele ja teistele veeorganismidele ning toiduahelat pidi jõuavad need ka inimese söögilauale. Toiduahelat pidi võivad aga mikrovetikate toodetud mürkained jõuda ka inimese toidulauale. Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi nooremteaduri Sirje Sildeveri osalusel määrati Jaapani põhjaosas Ohhoota meres DNA abil mürke tootvaid mikrovetikaid.
Kuus aastat kestnud DNA-põhise uuringu tulemusena tuvastati Jaapani põhjaosas asuvast Ohhoota merest 43 toksiine ehk mürke tootvat mikrovetikaliiki, millest üle poole registreeriti selles piirkonnas esmakordselt. Need tulemused on olulised kohalikele kalameestele ja keskkonnaametnikele, kuna piirkond on oluline lõhe noorjärkude kasvuala ning tuntud kalapüügi ja kammkarbi kasvatuse poolest.
Paljud mikrovetikaliigid on veekeskkonnas olulised, sest tegu on fotosünteesivate organismidega. Ühtlasi on nad toiduks väikestele veeloomadele, millest omakorda toituvad kalade noorjärgud.
Mõned mikrovetikaliigid toodavad oma elutegevuse käigus toksiine, mis võivad akumuleeruda merekarpides ja teistes organismides. Lisaks sellele võib mikrovetikate arvukus jõuda miljoni või rohkema rakuni milliliitris, mis võib ummistada ja kahjustada meres kasvatatavate kalade lõpuseid ja/või tekitada hapnikuvaegust. Nõnda võivad nad mõjutada negatiivselt merepõhjas elavaid organisme.
Kahjulike vetikaõitsengute hukkuvad kalad ja merekarbid muutuvad toksiliseks. See on kogu maailmas kalandussektorile tekitanud miljarditesse eurodesse ulatuvaid kahjusid.
Mida rohkem toksiinid toiduahelas kuhjuvad, seda tõenäolisemalt jõuavad need ka inimeste toidulauale ning võivad põhjustada erinevaid tervisehäireid, mõningatel juhtudel isegi surma.
Seetõttu on oluline teada, millised toksiine tootvad liigid mingis piirkonnas esinevad ning millised keskkonnatingimused nende esinemist soosivad.
Mikrovetikaid tuvastatakse tavaliselt valgusmikroskoobi abil, kuid see meetod ei pruugi olla piisav kõikide liikide usaldusväärseks tuvastamiseks. Näiteks on mõni liik liiga väike (< 20 µm), nende välimus muutub või on teiste liikidega väga sarnane.
DNA-põhiste meetodite abil saab eelmainitud probleeme vältida.
Meie uurimuses kasutati veeproove, mis koguti Jaapani põhjaosas asuva Ohhoota mere rannikuvetest kuue aasta jooksul iganädalaselt. Neist eraldati DNA. Liikide tuvastamiseks võrreldi proovidest pärinevaid DNA järjestusi andmebaasides leiduvate DNA järjestustega.
Saadud tulemuste põhjal tuvastati 43 toksiine tootvat mikrovetikaliiki, millest 26 liigi olemasolu Ohhoota meres varem ei teatudki.
Peaaegu pool tuvastatud liikidest esines kindlatel aastaaegadel, enamus suvel ja sügisel. Lisaks oli liikide esinemine seotud ka vees leiduvate toitainete nagu lämmastiku, fosfori ja räni kontsentratsioonidega. Saadud teave on oluline kohalikele keskkonnaametnikele toksiine tootvate liikide paremaks tuvastamiseks ja jälgimiseks, ennetamaks või vähendamaks vetikaõitsengute poolt tekitatavat kahju kalandusele.
Teadusartikkel ilmus ajakirjas Harmful Algae. Sirje Sildever on ka järeldoktor Jaapani Riiklikus Kalandusuuringute instituudis ning oli uuringu esimene autor.
Toimetaja: Marju Himma