1984. aastal jõudis USA ülemkohtu lauale aastaid madalama astme kohtutes kord üht või teist osapoolt võitjaks kuulutanud vaidlus. Protsessi sisu oli uudne tehnoloogia, millega sai talletada punasele nupule vajutades telesaated mällu, et neid siis hiljem sobival ajal vaadata.

Filmistuudio Universal süüdistas videomaki leiutanud Sonyt filmilevi õigusi kahjustava tehnoloogia loomisega sellele suure kahju tekitamises. Märgilises vaidluses kaldus ülemkohus esialgu filmistuudio poolele. Siis soovis aga üks kohtunikest teada, kuidas televiisoris näidatud filmi järelvaatamine filmistuudiole kahju tekitab. Kuna väidetavat kahju ei suudetud veenvalt demonstreerida, otsustas kõrgeim kohus, et kodune videomaterjali lindistamine on lubatud.

Järgmised veerand sajandit arenes tehnoloogia jõudsalt edasi ja muutis loomingu tarbimise digitaalseks. Aeg oli videomakid minema visata, sest parema võimaluse vaatamisaja nihutamiseks kliendile mugavamale ajale pakkus kaabeltelevisioon. Arvutiajastu võimaldas talletada saate teenuspakkuja serverisse, kust saab klient talle sobival ajal saate oma ekraanile kutsuda.

Lindistamise peale vimma kandnud filmistuudiod ootasid ilmselt sobivat hetke uue kohtuvaidluse alustamiseks. Seekord väitsid nad, et kui telepildi vahendaja ostab õiguse edastada mõnda filmi üks kord, siis nüüd teevad ja levitavad nad filmidest tuhandeid koopiaid. Kaabeltelevisiooni ettevõte argumenteeris viitega varasemale Sony ja Universali vaidluse lahendile väites, et nad ei tee midagi muud, kui mängivad virtuaalset videomakki. Kohus otsustas järelvaatamise teenuse kasuks, avades ühtlasi ukse teenustele, milles võib kliendi eest kusagil pilveteenuse serveris hoida igasugust loomingut .

Enamuse jaoks tähelepanuta jäänud kohtulahendid sundisid täpsustama loomingu omaniku ja tarbija vahelise suhte olemust. Hakkas koitma, et intellektuaalset omandit on füüsilise koopia kontrollimise kaudu keeruline valitseda. Selle asemel püütakse haarata kontroll loomingu tarbimisviisi kaudu.

Näiteks ei saa sa filmi kinos tasuta vaadata, kui oled juba korra kodus vaatamise eest maksnud. Need on loomingu tarbimiseks erinevad võimalused. Samuti ei saa sa endale raamatut ostes selle digitaalse koopia ega audioraamatu formaadi omamise õigust. Nende eest pead eraldi maksma. Põhimõtteliselt võiksid sa vastu väita, et oled juba korra sama loo eest autorile tasunud.

Võib-olla jõutaksegi tehnoloogia abil kunagi nii kaugele, et ühest korrast piisab ja sul on juurdepääs autori loomingule sõltumata selle esitamise viisist. Enne peab käima aga veel mitu korda kohturada, sest autori ja kliendi vahel on mitmeid huvipooli. Tehnoloogia areng sütitas äsja uue vaidluse, milles testitakse raamatuid audioformaadis kirjastava Audible uue tehisintellekti põhise teenuse vastavust koopiaõiguse seadustele.

Nimelt pakub firma kõneraamatu kasutajale võimalust näha kuuldavat teksti ekraanil. Nutikas tarkvara muudab reaalajas kõne tekstiks, sest firma hinnangul aitab kuuldud sõnumi nägemine selle mõistmisele kaasa. Raamatute kirjastajate arvates ei tohi kõneraamatu litsentsi omanik seda tekstina levitada. Seda isegi juhul kui klient saab audioraamatu ostu sees kaasa ka e-raamatu. Kirjastajad osutavad, et kõne tekstiks muutmiseks edastatakse heli firma serverisse, kus see muudetakse kirjasõnaks. Seetõttu on tegemist teksti loata ümberkirjutamise ja levitamisega.

Tõenäoliselt viitab Audible kaitsetiim mainitud Sony ja Universal Studios kohtulahendile, sest nad teevad seda kliendi valikul ja ainult temale. Lasi ju varasem kohtulahend koopia asukoha vabaks. Audible tegutseb siin kõigest natukene nutikama salvestusseadmena, mis võimaldab muuta kliendil tema ostetud heliraamatu vaid talle kuvatavaks kirjutatud tekstiks.

Tõenäoliselt jätab seegi vaidlus enamuse sisutarbijatest juhtunu ulatuslikust mõjust õndsasse teadmatusse. Võimaliku lähituleviku valgustamiseks olgu aga näide Hiinast, kus levib teenus, milles kirjaniku loomingut loeb ette ekraanil kuvatav avatar. Täpsemalt on tegemist kirjanikku välimuselt ja hääleliselt esitava digitaalse koopiaga. Seega võimaldab juba olemasolev tehnoloogia sundida tehisintellekti abil kirjanikke lugejale lugusid jutustama.

Kevadel levisid uudised, kuidas asus looma tehisintellekt George Orwelli loominguga tutvudes autorile omast ja sisukat teksti. Järelikult võib oodata kohtuvaidlust, milles on kaebavaks osapooleks surnud autori avatar, mis või kes vaidlustab kohustuse kirjutada uusi lugusid ja neid inimestele ette lugeda, seejuures ise sentigi teenimata. Kes oleks siis loomingu tegelik autor ja õiguste omanik?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".