Marju Kõivupuu: jänese õhkamine ehk mis maksab meie igapäevane prügi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Folklorist Marju Kõivupuu selgitab, kuidas tekkis pürgi meie esivanematel, mida nad sellega peale hakkasid ja mida me võiksime neilt õppida, et tänapäevast prügiuputust ohjeldada. Muu hulgas võiks iga inimene endalt küsida kui palju ma kulutan igas kuus töötunde, et lubada endale prügi?

Kõik, kes on pärimuskultuuri ja usundimaailmaga sina peal, küllap teavad, et traditsioonilistes kultuurides korduvad rahvalauludes ja -juttudes motiivid, mille kohaselt kütitud loomade-lindude luud tuli ilmtingimata viia metsa tagasi, et elajaloomade sugu ei saaks iialgi otsa.

Ka talupojakultuuris kasutati loodusressursid maksimaalselt ära – tapetud kodu- ega metsloomast ning mahavõetud puust ei tekkinud jäätmeid, prügi, mida oli tarvis kuskil eraldi hoiustada ja millega eraldi tegeleda. Seaharjasedki kulusid marjaks ära – neist sai teha juukseharju ning pühadeehteks koju toodud metsapuudele leiti pärast uus otstarve.

Nõukogude lähiminevikust rääkides muigame, et näe kui naljakas – toonane elu oli nii vaene, et piimakottidest heegeldati esiku- ja vannitoamatte, sest poes polnud midagi saada. Tõsi, nõukogude loodusressursside kasutamine ja militaartööstus oli ekstensiivne ja kaugeltki mitte keskkonnasõbralik, kuid tavalise inimese tasandil oli raiskamist kordades vähem – kõike vähest, mis oli, püüti eelläinud põlvede kombel maksimaalselt ära kasutada. Asju oli vähe, neil oli lugu ja väärtus.

Alles me käsime poes kodust kaasavõetud klaaspurgiga lahtist hapukoort ostmas ning saipätsi pistsime paljalt nagu porgandi poevõrku. Markeeringust "parim enne" polnud keegi kuulnud ning mingeid seedesüsteemi riketest tulenevaid epideemiad ka polnud. Nagu allergiahaigusigi, mis on teadupoolest üks paljudest heaoluühiskonna tõbedest.

Moodsas maailmas on taas- või uuskasutus trend, kuid seda sootuks teisel põhjusel ning selleks on peamiselt sünteetilistest materjalidest ja ühekordseks või hooajaliseks tarbimiseks mõeldud asjadesse uppuv, et mitte öelda – lämbuv maailm.

Igaks jõuluks on uued kuuse ehtimise trendid, igaks aastaajaks uued sisutuskaubad ja seljariided. Maast madalast kasvatame peale uusi tarbijad – toidu kõrvale saab laps ihaldatud moe-mänguasja, mida rohkem ostad, seda rohkem saad "veel midagi" lisaks, on sul siis seda "veel-midagit" tarvis või mitte.

Samaaegselt arutleme tuliselt selle üle, kuidas mõttetut tarbimist piirata, kuidas talitseda endas peituvat ja tarbimisühiskonna poolt pealsurutud kirglikku šopahoolikut. Kahjuks ei kahanda ka teise käe poed ja taaskasutuskeskused meie ümber aina kasvavaid prügihunnikuid, mida me mitte mingi hinna eest oma lähedusse ei soovi – nende lehk sunnib nina kinni pigistama, aknaid sulgema ja koputab meie südametunnistusele, meeldib see meile siis või mitte.

Mida siis teha? Üks võimalus oleks isiklike tulude-kulude arvestuses tuua eraldi välja rida: kui palju maksab minu igapäevane prügi? Kui suure summa eest viskan igas kuus ära toitu, pakendeid, kui suure summa eest teen igas kuus emotsioonioste, kui palju tarbin kiirmoodi? Kui palju ma pean selleks kulutama igas kuus töötunde, et lubada endale prügi? Ärme võtame poest kaasa kauba peale antavat mõttetut träni, hääletame mõistuse ja jalgadega. Sest kui me neid ei soovi, ehk siis loobutakse nende tootmisest ja pähemäärimisest.

Sest seda kõike ei saa metsa tagasi viia nagu jäägri poolt maha lastud jänese luid, siiras usus, et hetkehuvi pakkunud plastmassjubinast saab metsas uus puu või jões mõni kuupmeeter puhast vett.

Teadlasena järjepidevalt rahvapärimuse ja looduse seoseid tutvustanud Marju Kõivupuu pälvis äsja looduskaitse kõrgeima tunnustuse ehk Eerik Kumari preemia.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: