Olen sarvikpüttide tegemisi golfiväljaku tiikidel jälginud juba mitu suve. Sellel aastal otsustasin nad ka pildile püüda. Jõudsin vaid paar hommikut pildistada ja siis nad olid kadunud. Tõenäoliselt oli äraajajaks hallpõsk-pütt, kellega sarvikpütt pesitsuspaikade pärast konkureerima peab.  

Paari nädala pärast sain teada, et sarvikpütid on end Kuressaare lossi vallikraavis sisse seadnud. Algul ei tahtnud ma uskuda, et sarvikpütid pesitsevad Saaremaa kõige turistirohkemas kohas. Olin uudishimulik ja tulin asja uurima ning leidsin eest lausa neli paari pütte. Tegin roo varju istumiskoha ja panin statiivi püsti. Ajapikku linnud harjusid ja minu kohalolek ei seganud neid enam. Jälgisin kaldale kõige lähemal asuvat pesa.  

Sarvikpütt on väheneva arvukusega ohustatud liik ning  kuulub II kaitsekategooriasse. Kokku pesitseb Eestis 200–400 paari. Enamasti elutseb ta väikestel ja madalaveelistel jäänukjärvedel või tiikidel, kuid asjaolude sunnil võib elada ka linnakeskkonnas.  

Sarvikpütid valivad paarilise talvel või kevadel. Mõnikord jäävad paarilised teineteisele truuks mitu järjestikust aastat, kuid enamasti valitakse uus kaasa, kellega pesa punuda. Nagu kõigil püttidel, on ka sarvikpütil ujupesa, mis on ehitatud vetikatest ja kinnitatud kaldataimestiku külge.

Minu pütikesed eirasid seda kommet ning ehitasid oma pesad täpselt keset vallikraavi. Mulle jääb siiani mõistatuseks, mismoodi pesad vee peal püsisid.  

Vetikakuhila otsa muneb emaslind 3–10 beežikat muna. Sarvikpütid on haudumise õiglaselt ära jaganud – seda teevad emas- ja isaslind vaheldumisi. Pesa on veepinnal ja kuivale jäänud vetikates toimub lagunemisprotsess. Sellest tekkiv soojus on piisav, et pesalt äraoleku ajal munad maha ei jahtuks. Haudeperiood kestab 23–24 päeva.  

Käisin siin vallikraavi ääres nii hommikuti kui õhtuti. Nägin udu, kirgast hommikuvalgust ning sooja õhtukuma. Kõik oli kena kuni ühe hommikuni, kui sõber teatas teatas, et vallikraavis on toimunud vetikakoristus ja kõik pesad hävitatud. Tormasin Saaremaa teisest otsast kohale, et toimunut oma silmaga näha.  

Mulle avanes trööstitu vaatepilt – kõikjal hulpisid segipekstud vetikad ja kaldataimed. Minu vaatluse all olnud pütipere tiirutas murelikult oma kunagise pesapaiga ümber, nende mitme nädala töö oli paari sekundiga hävitatud. Uskumatu, et neid pesasid niitmise ajal ei märgatud. Võib-olla isegi ei tahetud märgata.

Looduslike vaenlaste ehk poolveeliste kiskjate ja kajakate eest oskavad linnud end kaitsta. Kui vastamisi lähevad aga tillukesed sarvikpütid ja suur niidumasin, on kaotaja juba ette teada.  

Kõndisin mööda vallikraavi edasi ning märkasin äkki üht pütiperet ujumas. Nendel oli õnne: pojad olid just enne tapatööd koorunud ja nad jõudsid niidukitera eest põgeneda. Käisin neid veel mitmel korral vaatamas, pojad kasvasid jõudsalt.  

Probleem ei olnud niitmises, vaid valel ajal niitmises. Kes selle korralduse andis?

Siiani pole​ II kaitsekategooria liigi, sarvikpüttide pesade hävitamise osas veel midagi ette võetud, uurimine alles käib. Üritan järgmise aasta kevadel jälgida, kes vallikraavis pesitsevad ning selle info Keskkonnaametile edastada, et nii järgmist katastroofi vältida. Loodan, et see juhtum õpetas ka ametimehi lahtiste silmadega looduses käima.  

Sarvikpütid. Autor: Osoon/ERR

Nii seda, kui teisi "Osooni" lugusid saab vaadata esmaspäeva õhtul kell 20.30 ETVst.