Kalakasvatuse kunst: kuidas siiakala marjast paljundatakse
Pärnu jõe siiga, väärtuslikku lõhelast, on aastatega jäänud järjest vähemaks. Siiavarude päästmiseks tuleb looduslikku populatsiooni järjekindlalt toetada. Sellepärast püütakse sügisel, kui kalad tulevad merest jõkke kudema, osa neist kinni, et koguda isastelt kaladelt niiska ja emastelt marja.
“Siin sumbas peaks olema meil nüüd siis isased siiakalad, kellelt me tahame suguprodukte võtta, et meil on varasemalt püütud ja paisu alt saadi täna emane ka ja siis saamegi siit selle niisa emasele marjale peale panna, ära viljastada,” kirjeldab RMK kalakasvatuse spetsialist Ivar Tallerman.
Kala tuleb õrnalt silitada, see aitab marja eritumisele kaasa. Kala annab marja kenasti ära, see on ilusas heas kvaliteedis hästi küps.
Pool aastat hiljem on viljastatud siiamari haudunud Lääne-Virumaal Põlula kalakasvanduses.
Looduslikult on siiamari tavaliselt taimestikule kinnitatud mõnes vaiksevoolulisemas kohas. Seal õnnestub tal teistest röövtoidulistest kaladest ja loomadest pääseda, saab rahulikult kooruda, et siis merre laskuda.
Kasvatuses tuleb haudumistingimuste loomiseks kõvasti pingutada.
“Me pidime ehitama aparaadi sellepärast, et meie kalakasvatus on allikaveel ja allikavesi tähendab seda, et aasta läbi on temperatuur 4-6 kraadi,” selgitab RMK kalakasvatuse spetsialist Kunnar Klaas. Kuna sellistes tingimustes hakkaks siig varakult kooruma ning siis peaks omakorda hakkama tõstma vee temperatuuri, et kala toituda saaks.
Kasvatuses on eraldi ruum paari nädala vanustele siiavastsetele. Koorudes on nad umbes 12–14 millimeetrit pikad ja kaaluvad ainult 10–15 milligrammi. See tähendab, et nad vajavad 24 tundi ööpäevas hoolt ja süüa.
Siiakala paljundamine. Autor: Sander Loite / ERR
Nende jaoks timmitakse täpselt välja temperatuur, täpselt sobivad valgustingimused ja peen sööt, peen sõna otseses mõttes - terakese läbimõõt on 80–200 mikromeetrit.
Mida nooremana hakkab ta õppima looduse elu, seda parem talle endale.
Kui vastsed on jõkke tagasi lastud, tahaks ju teada, kuidas neil läheb.
Kalade märgistamiseks kasutatakse erinevaid viise. Üks võimalus on vannitada marja või vastseid vees, kuhu on lisatud ainet, mis jätab kaladele, täpsemalt nende peas asuvale kuulmekivile jälje.
Kalu saab ka ohutult UV valguses nähtava värviga värvida.
Hiljem on võrku sattunud kalu kerge eristada, kas tegu on loodusliku või kasvandusest pärit siiaga.
Toimetaja: Sander Loite, Marju Himma
