Sotsiaalteaduste doktorante takistab lõpetamast töökoormus ja väitekirjaga üksiolek ({{commentsTotal}})

Sotsiaalteaduste dokotorandid käivad sageli doktorantuuri kõrvalt tööl, et ära elada ning töötavad kohtadel, mis pole seotud nende uuringutega.
Sotsiaalteaduste dokotorandid käivad sageli doktorantuuri kõrvalt tööl, et ära elada ning töötavad kohtadel, mis pole seotud nende uuringutega. Autor/allikas: LegoAcademics

Sotsiaalteaduste dokotorandid käivad sageli doktorantuuri kõrvalt tööl, et ära elada ning töötavad kohtadel, mis pole seotud nende uuringutega. Lisaks tunnevad nad, et on oma doktoritööga üksi, isoleeritud ning suhtlevad üsna vähe teiste kolleegidega. Samuti pole nende juhendajatel piisavalt teadusprojekte, mille juures doktorandid saaksid töötada.  

Sellised tulemused andis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonnas tehtud veebiküsitlus 2016. aasta novembris. Uuringu eesmärk oli saada teada tegurid, mis takistavad doktoriõppe lõpetamist nominaalaja ehk nelja aasta jooksul. Küsimustikule vastas 51 protsenti selle valdkonna doktorantidest.

88 protsenti doktorantidest leiab, et tähtajaks lõpetamist segab nende põhitöö. 55 protsenti küsitlusele vastanud doktorantidest töötab täis- ning 28 protsenti osakoormusega. Doktorantide mediaan netosissetulek koos doktoranditoetusega oli uuringu järgi 1055 eurot (keskmine 1374 eurot, standardhälve 891 eurot), mis on veidi kõrgem 899 euro suurusest 2016. aasta teise kvartali keskmist netopalgast.

Miks on oluline rääkida doktorantide puhul töötamisest ning sissetulekust?

Paralleelselt doktoriõpingutega töötamine ei ole iseenesest ju taunitav, kui töö toetab doktoritööd sisuliselt. Kuid kui olulise koormusega töökoht ei ole seotud doktoritöö teemaga, jääb õppe- ja teadustöö tegemiseks vähem aega, mis omakorda suurendab tõenäosust, et doktoritööd ei kaitsta õigeks ajaks ehk nelja aasta jooksul.

Uuringu tulemuste järgi kattub põhitöö doktoritöö teemaga vähem kui kolmandikul juhtudest.

Teine põhjus, mis takistab doktoritöö valmimist on oma teemaga üksiolek. Selle all pidasid doktorandid silmas seda, et töö osas ei ole kuigi palju koostööd juhendaja ja teiste doktorantidega. Doktorant peab tulema üksi toime nii uuringute tegemise, teadusartiklite publitseerimise kui doktoritöö terviku kirjutamisega.

68 protsenti doktorantidest ei aruta keskmise nädala jooksul doktoritööga seonduvat mitte ühegi teise kaasdoktorandiga ning viiendik arutab oma tööga seonduvat vaid ühe kolleegiga.

Kui doktorantide rahaline olukord ja vajadus töötada on üldiselt hästi teada, siis üksiolek ja isoleeritus on midagi, mida ei ole seni ülikoolis piisavalt teadvustatud.

Lahendus: doktoranditoetuse tõstmine ja doktorandid uurimisprojekti juurde

Lahendusena pakkusid uuringu tegijad välja esiteks doktoranditoetuse suurendamise 1,2-kordseks Eesti keskmisest netopalgast, mis oleks ligikaudu 1079 eurot. See võimaldaks võtta doktorandid täiskohaga tööle nii ülikoolis kui töökohtadel, mis on seotud nende doktoritööga.

“See on üks olulisi ankrupunkte, mis kipub tihti ununema, kui räägitakse doktoriõppe reformimisest, ja tõenäoliselt ainus viis, kuidas tagada doktorantide motiveeritus ja vastutus oma õpingute eest. Võimalik, et meil on seda ka mugav unustada, sest reeglina oodatakse riigilt doktoranditoetuse tõstmist,” nentis Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil uuringu kaaskirjas.

Teise olulise muutusena näeb Vassil vajadust moodustada meeskonnad, et doktorandid ei oleks oma tööde ja muredega üksi. Selle lahenduseks võiks olla üleminek projektipõhisele doktorantuuri vastuvõtule. Projektipõhiselt võtavad doktoriõppesse Tartu Ülikoolis nii haridusteaduste instituut kui loodus- ja täppisteaduste valdkond. Eesmärk on teatud hulk doktorantuurikohtasid jagada n-ö kutsutud kohtadele olemasoleva rahastusega uurimisrühmade juurde.

Kolmas ning samuti väga tõsine probleem, mis vajab lahendamist, on ülikooli karjäärimudel. Sellest peab täpselt esile tulema, kuidas saab värskest doktorandist tulevikuühiskonna liider.  

Karjäärimudeli lahutamatu komponent peab Vassili hinnangul olema tenuur ehk töökohakindlus, mis annab väljakujunenud teadlastele mitte ainult stabiilsuse püsirahastuse kaudu, vaid ka vastutuse uurimisrühmade loomiseks ja doktorantide kaasamiseks nende töösse.

“Tenuuri ei tohiks aga mingil juhul mõista kui pensionini tiksuvat palgaraha, vaid kui stabiilsemat ja avaramat võimalust teadussuuna väljaarendamiseks ja/või käigushoidmiseks. Sellega peaks lisaks professuuri palgafondile käima kaasas palgafond vanemteaduri/teaduri kohale ning nõue doktorantide kaasamiseks oma uurimisrühma.”

Neljanda olulise muudatusena näeb Vassil küsitluse andmetele tuginedes, et üle tuleb vaadata doktorantuuri õppekavad. “Enam kui pool doktorantide tagasiside uuringule vastanutest leiab, et õppekava ei toeta nende doktoriõpinguid. Usun, et doktoriõppekavades inventuuri tegemine instituutides on möödapääsmatu ülesanne.”

Selleks tuleb õppekavasid liita nii valdkonna kui ülikooli tasemel, et parimad õpetajad õpetaksid võimalikult paljusid doktorante üle ülikooli. Ained, mida selliselt saaks distsipliinideüleselt teha, on erinevad uurimismeetodid, juhtimisoskused, akadeemiline väljendusoskus ning ettevõtlusõpe.

Artikkel on lühendatud kokkuvõte Kristjan Vassili kaaskirjast doktorantide uuringule.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: