Tarbijatel puudub selge ja lihtsasti arusaadav info, mis on nende söögi tegelik hind, nentis Joamets. Praegu peegelduvad selles tootmiskulud ning tootjate ja edasimüüjate kasum, kuid mitte keskkonnamõjud. Samuti kajastu selles riiklike toetuste rahaline väärtus. Joamets keskendus oma töös keskkonnakulude suurusele.

Selleks hindas ta kolme valguallika – sealiha, lehmapiima ja põldherneste – tootmisega kaasnevat energia- ja veekulu, selle käigus vabanevate kasvuhoonegaaside hulka ning maakasutust. Neile rahalise vääringu andmisel lähtus Joamets juba avaldatud teadustöödes arvutatud sotsiaalset hinda. Nõnda kujunes sealiha keskkondlikuks hinnasildiks 2,36 eurot, lehmapiimal 0,67 eurot ning põldhernestel 1,36 eurot kilogrammi kohta.

Esiteks tuleb selles välja, et loomsete toiduainete tarbimine valguallikana on keskkonnale taimsetest allikatest kahjulikum. Taimetoitlase toidulaud on lihasööja omast keskkonnasõbralikum, kirjutab Joamets seetõttu uuringu kokkuvõttes. Ühesemalt oli näha, et kõigi kolme keskkondlikud hinnasildid olid praegustest kokkuostuhindadest suuremad.

Edaspidi võiks seetõttu Joametsa sõnul hinnata ka mitmete teiste toiduainete keskkonnakulu. Ideaalis tuleks teha seda iga ettevõtte kohta eraldi. Ainult seeläbi saaks tarbija vältida keskkonnale kahjulike toodete hinna kunstlikku alandamist ja tootjaid oma käitumisega otseselt mõjutada.

Kirke Joametsa juhendas Ülle Seevri.

ERR Novaator tutvustab õpilaste teadustööde riikliku konkursi teise vooru jõudnud uurimusi, mille hindamine ja autasustamine toimub tänavu 12. ja 13. aprillil õpilaste teadusfestivalil Tartus Eesti Rahva Muuseumis.