Tegu on esimese tööga, mis võtab kokku kõik viimase kümne aasta jooksul päevavalgele tulnud uued leiud. Arney sõnul aitab see paremini mõista, kuidas Eesti inimesed pärast Liivi sõja puhkemist omavahel suhtlesid. Samuti annab haiguse esinemissageduse uurimine aimu toonasest hügieeniharjumustest.

Arney märkis, et süüfilis jõudis Eestisse üllatavalt vara. Kui kõige esimene süüfilisejuhtum dokumenteeriti 1495. aastal Napolis, siis Eesti esimene juhtum registreeriti Tallinnas juba samal või järgmisel aastal. Eesti suuremad linnad olid selleks ajaks seotud ülejäänud Euroopaga piisavalt tihedalt. Järgnenud kümnenditel vaevles linn süüfiliseepideemiate käes kaks korda.

Varauusaeg tõi kaasa täiendavad riskitegurid. Aastatel 1558–1721 käis Eestist üle kolm enam kui kümme aastat kestnud sõda. Sõjapõgenike toel paisus linnade rahvaarv, mis soodustas haiguse levikut. Oma panuse andsid tõenäoliselt ka võõrriikidest pärit sõdurid.

Süüfilise leviku paremaks hindamiseks kogus Arney Tartu ülikooli osteoloogiliste kogude hoidja Martin Malve abiga kokku andmed kõigi Tartus alates 1981. aastast üleskaevatud ja varauusajast pärinevate säilmete kohta. Kokku ulatus nende arv 1810-ni. Nähtavaid süüfilisele omaseid luukahjustusi leiti 0,5 protsendilt säilmetelt.

Haiguse esinemissagedus sarnaneb Suurbritannia samast ajastust pärit skelettide uurimisel saadud tulemustele. Ka seal puhkes linnades samal ajaperioodil mitu süüfiliseepideemiat. Kokkuvõtlikult esines seal süüfilist ligikaudu 0,77 protsendil elanikkonnast.

Samas märkis Arney, et Eestis päevavalgele tulnud säilmed on kohati halvasti säilinud ja haigusele viitavad märgid võivad olla seetõttu luudelt kadunud. Nõnda järeldas õpilasteadlane, et süüfilis oli levinud toona Eestis võrdlemisi laialt. Sellele pakuvad tuge toonased kirjalikud allikad

Süüfilist tekitab bakteri Treponema pallidum alamliik. Haiguse esimese märgina tekivad kolm nädalat pärast nakatumist suguelunditel, suus, silmas või päraku ümbruses haigusetekitaja sisenemiskohal süüfilise esmahaavandid. Sellele järgneb sama kehapiirkonna lümfisõlmede suurenemine. Haavandid paranevad iseenesest ka ravimata. Haigus ise aga ei kao.

Edasi areneb see tsükliliselt, iseloomulikud on nahalööbed, tsüklite vaheaegadel nähud puuduvad. Üldsümptomid on halvenenud enesetunne ja väsimus. Need võivad ise kaduda ja jälle uuesti tekkida.

ERR Novaator tutvustab õpilaste teadustööde riikliku konkursi teise vooru jõudnud uurimusi, mille hindamine ja autasustamine toimub tänavu 12. ja 13. aprillil õpilaste teadusfestivalil Tartus Eesti Rahva Muuseumis.