Anne Luik: aukartus elu ees on unustusse jäänud
Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik (Valgetähe IV klass) on kui Eesti mahepõllunduse ema. Ta on aastaid uurinud, kuidas kasvatada toitu mahedalt. Teisisõnu, kuidas tõsta mulla viljakust ja vähendada taimekaitsevahendite kasutamist, et toidutootmine põllumajanduses oleks kestlik ja keemiavaba. Ta on ka rahvusvahelise mahepõllundusuuringute ühingu asutaja ning Eesti mahepõllunduse sihtasutuse esimees. Soovitame Anne Luigest vaadata ka paari aasta eest tehtud persoonisaadet.

Emeriitprofessor oli teenetemärgi saamisest teada saades positiivselt üllatunud: "Muidugi on tore, et mahepõllumajandust on sellega esile toodud. See on väga tähtis. Ma olen püüdnud seda loodushoidlikku toimimisviisi edendada, arendada ja edasi vedada. Viia inimesi sinna teele alates lastest kuni tootjateni," lisas Luik

Keskkonnahoid on muutumas tema hinnangul üha olulisemaks. "Me näeme, mis keskkonnaga juhtub. Kui me seda ise ei hoia, siis kes seda meie eest teeb? Inimene ei saa ilma looduseta. Nagu kipub olema – tehnoloogiline progressi ägedusega unustame ära, et oleme osa loodusest, kuid meil ei ole võimalusi ilma selleta hakkama saada," nentis emeriitprofessor.

Peamiseks eesmärgiks lähitulevikus peab ta laste teadlikkuse tõstmist. Kasvava linnastumisega on kadumas lastel arusaam, kust toit tuleb ja kuidas toota seda loodushoidlikul moel. "Tahaksin, et see aukartus elu ees süveneks. See on meil veidi unustusse jäänud. Me vaatame, et kõik tuleb nii lihtsalt ja selleks pole vaja väga pingutusi teha," laiendas Luik.

Ühtpidi kasutatakse üha rohkem väetisi ja kõvemini taimekaitsevahendeid, kuid samas saastatakse sellega keskkonda. "See tuleb meile bumerangina tagasi. Hävitame seda, mis tagab meile eksisteerimise ja tootmise võimaluse," lisas Anne Luik.

Tallinna ülikooli emeriitprofessor Romi Mankin (Valgetähe IV klass) on füüsikateoreetik, kes uurinud väljateooriat ja üldrelatiivsusteooriat ning lisaks sellele lainete levimist kõveras aegruumis. Ilmselt on nii mõnigi füüsikatudeng õppinud tema õpikust statistilist füüsikat – ta on avaldanud üle 80 teadustrükise ja kõrgkooliõpiku.

Tallinna ülikooli matemaatika didaktika dotsent Madis Lepik (Valgetähe IV klass) on oma teadustöös keskendunud matemaatika didaktikale keskkoolis. Lihtsamalt öeldes uurib ta, kuidas õpetada keskkoolimatemaatikat huvitavalt ja tulemuslikult. Näiteks praegu on Lepikul käsil uurimisprojekt, kus töötatakse välja ja katsetatakse koolides õpetamismeetodeid IT vahendite kasutamiseks matemaatikauurimustes.

Tartu ülikooli üldpedagoogika professor Edgar Krull (Valgetähe IV klass) on pedagoogikateadlane, kelle pedagoogilise psühholoogia alaste õpikutega on õpetajaks kasvanud palju põlvkondi pedagooge.

Tallinna tehnikaülikooli juhtivteadur materjaliteadlane Malle Krunks (Valgetähe IV klass) uurib päikesepatareide keemilisi tehnoloogiaid ning materjalide sünteesi keemiat. Praegu töötab ta koos oma uurimisgrupiga välja uusi materjale päikeseenergeetikale. Ta on avaldanud üle 200 teaduspublikatsiooni, mida on tsiteeritud ligi 3000 korda.

Tauno Otto: tark tootmine päästab rutiinist
Tallinna tehnikaülikooli mehaanika ja tööstustehnika instituudi professor Tauno Otto (Valgetähe IV klass) uurib ja annab ettevõtetele nõu, kuidas teha tootmine nutikaks ja tõhusaks. Ühtlasi on ta Euroopa ja Eesti patendivolinik. Kuidas tehases tootmise tõhusamaks tegemine käib, saab vaadata ERR Novaatori ja "Aktuaalse kaamera” ühisloost.

Tauno Otto näeb enda peamise panuse Eesti ühiskonda Tööstus 4.0 idee arendamist ja tutvustamist. Muu hulgas oli ta eelmisel aastal tehnoloogiakonverentsi "Manufuture" üks korraldajatest. Seal astus üles ka president Kersti Kaljulaid. Tööstus 4.0 laiem rakendamine tähendab lihtsalt öeldes, et masinad ning inimese ja masina suhted on rohkem arenenud ja digitaliseeritumad.

"Me ei pea mõtlema tulevikus väga palju selle üle, kuidas hakkama saada. Kui on kriitilised olukorrad, siis tuleb masinavärk ja tehisintellekt meile appi. Inimeste elus oleks vähem rutiini ja saaks teha rohkem seda, mis on tore, meeldiv ja loominguline," kirjeldas Otto visiooni ideaalsest maailmast. Seega on oluline, et Eesti liiguks mehaanika ja tööstuse vallas teiste riikidega digitaliseerimise teekonnal väga kiiresti edasi.

Otto isiklik kogemus näitab projekti "Nutika tootmise tuumiktaristu" näitel, et klassikalised töö tegemise viisid on muutumas. "Tallinna ja Tartu vahel on loodud kaks uut laborit, mis hakkavad tulevikus võimalikult digitaalselt ja koos tööle. Me ei pea olema tulevikus füüsiliselt seal, kus me tööd teeme, ja see töökoht võib olla kilomeetrite taga," laiendas professor.

Andres Kiviste: maailm on juba päris hea
Eesti maaülikooli matemaatika ja metsateadlane professor Andres Kiviste (Valgetähe IV klass) teab, kuidas modelleerida puistu ehitust ja kasvukäiku. Teisisõnu uurib ta seda, kuidas välja arvutada metsa juurdekasvu, võttes arvesse ka aastaaegade ja kliima mõju puude kasvamisele.

"Ma olen õpetaja, metsauurija ja üritan teha oma tööd võimalikult hästi ja kuidas ma suudan. Mingit väga kõmulist tulemust ei oska ma välja käia," võttis Kiviste kokku oma elutöö.

Ka on praegune aeg elamiseks suhteliselt mõnus. "Maailm on juba päris hea. Ma ei julge siin mõelda, et kui midagi teistmoodi teeksin, siis sellest ka midagi paremaks läheb. Kõik on vastastikuses seoses. Kui üht asja mõjutad, siis see mõjutab teisi asju. Praegu on minu arvates päris mõistlik tasakaal," märkis professor.  

Tallinna ülikooli arengupsühholoog Anne Tiko (Valgetähe IV klass) on uurinud koolikiusamist, erivajadustega ja riskikäitumisega laste toetamist õppimisel ning mitmeid lastekaitsega seotud teemasid.

Ajaloolane Vilma Trummal (Valgetähe IV klass) on oma pika elutee jooksul töötanud neli aastakümmet Tartu ülikoolis. Pikka aega oli ta TÜ-s ainus arheoloogiaõppejõud. Teadustöös keskendus ta Tartu vanema ajaloo arheoloogilisele uurimisele. Oma uurijateed alustas ta sügaval Nõukogude ajal, mil uue teadusharu algatamine ülikoolis polnud sugugi lihtne, kuid tema tõi põhjenduseks, et otsib siit Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa 1030. aastal rajatud "vene linna” ja vene-eesti "igipõliste sõprussuhete” jälgi.

Daniele Monticelli: nelja eest rabamine on eestimaalaste tüüpiline tunne
Tallinna ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli (Valgetähe IV klass) on itaalia päritolu Eesti semiootik, kes kaitses doktorikraadi semiootika ja kultuuriteooria alal Tartu ülikoolis 2008. aastal. Tema teadustöö on väga interdistsiplinaarne ning põimib ühte keelefilosoofia, eesti tõlke ajaloo, kirjandussemiootika ja –filosoofia ning tänapäeva kontinentaalse filosoofia. Lisaks rahvusvahelistele teaduspublikatsioonidele avaldab Monticelli sageli ühiskonna ja kultuuriteemalisi esseesid ajakirjanduses. Soovitame kuulata Daniele Monticellist huvitavat persoonisaadet.

"Nüüd on küll suur üllatus. Mul on väga hea meel ja suur au ning see teeb mulle rõõmu. Ma ei tea küll täpselt, mis see panus oli. Olen teinud asju erinevatel rinnetel ja ilmselt on kuidagi seda silmas peetud," rõõmustas Monticelli.

Pikemalt järele mõeldes tõi professor välja siiski kolm laiemat valdkonda: kodanikuühiskonna edendamise, Itaalia-Eesti suhete arendamise ja teadustöö. "Eesti riik ja Eestimaa on olnud mulle väga kallis. Olen siin kaua elanud, mitte küll estofiilina, aga lihtsa Eesti elanikuna. Kui olen tundnud, et midagi ei ole nii, nagu võiks olla, siis ma olen üritanud panustada – täpselt nii, nagu teised Eesti elanikud. See ei ole väline huvi, vaid kirglikum ja lähedasem," selgitas Monticelli.

Professor tõi välja, et kodanikuühiskonda on võimalik edendada nii aguliseltsi kui ka riiklikumal tasandil. Olgu selleks ühiskondlikel teemadel avalikult sõna võtmine või asüülitaotlejatele vabatahtlikku keeleõppe programmi arendamine.

Itaalia-Eesti diplomaatiliste suhete edendamise kõrval peab ta aga oma tähtsaimaks panuseks akadeemilist erialast tööd Tartu ja Tallinna ülikoolis. "See on toonud võib-olla siia veidi teistsuguse arusaama teadustööst ja uutest meetoditest, kuidas asju teha. Ma ei oska enam kõiki tudengeid üles lugeda, kellega on olnud võimalus töötada, keda olen juhendanud ja kes annavad omakorda panuse Eesti riigi edendamiseks," mõtiskles Monticelli.

Paljudel rinnetel rabamine hakkab aga vaikselt väsitama. "See on ilmselt väga tüüpiline Eesti elanike tunne, et meid on vähe ja peame nelja eest panustama. Olen üritanud luua endale võimalust rahulikuma tempo võtmiseks, et tegeleda pikemat aega ainult teadusega," laiendas Monticelli.

Tallinna ülikooli eesti kirjanduse dotsendi Luule Epneri (Valgetähe IV klass) teatrihuvi algas juba 1960. aastatel keskoolis. Teadlasena on saanud tema peamisteks uurimissuundadeks etenduse analüüs, draamateooria ning eesti teatri ja draama ajalugu. Käimasoleva projekti  "Heuremata" eesmärgiks on aidata kaasa kõrgekvaliteediliste eestikeelsete teadusmonograafiate kirjutamisele ja väljandmisele. Soovitame vaadata saadet "Koolon", kus vaatas Epner tagasi Eesti teatrielu säravamatele hetkedele ning rääkis teatriteaduse telgitagustest.

Tartu ülikooli vanemteadur Tiit Hennoste (Valgetähe IV klass) on keele- ja kirjandusteadlane, keda paelub ka meedia. Aastate vältel on ta uurinud eesti keele suulist kõnet, ajakirjandustekstide ehitust ja funktsioneerimist ühiskonnas ning modernismi eesti kirjanduses. Muu hulgas on ta loonud tekstianalüüsi mudeli, mille keskseks osaks on kultuurisituatsiooni mõiste.