Roberto Nespolo Tšiili Lõunaülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid 915 linnuliigi kohta südame suuruse ja lennulaadi andmeid, et kindlaks teha, kuidas on erisugused lennuviisid ja südame suurus omavahel seotud.

Eeldus oli see, et mida energiakulukamad on lennuliigutused, seda suurem peab olema süda, et toimetada lihastesse piisavalt verd. Selgus, et koolibri süda on vaadeldud lindude seas suhteliselt kõige suurem, kolm protsenti kehamassist.

Koolibri suudab õhus ka ühe koha peal paigal püsida, tavaliselt selleks, et oma pika noka abil õienektarit kätte saada. Seejuures liiguvad ta tiivad kaheksa-kujulist kujundit mööda, kuni 80 korda sekundis.

Suurem osa linde sedamoodi ei lenda. Mõned liigutavad tiibu lihtsalt üles-alla nagu haned, mõned, näiteks kotkad, hõljuvad veel lihtsamalt laialisirutatud tiivul tõusva sooja õhu voost kantuna.

Huvitav on see, et Nespolo uuringu järgi on tiibade üles-alla liigutajate süda ainult natuke suurem kui tiibadel liuglejate süda. Võiks ju arvata, et tiibu liigutades kulutab lind märksa rohkem energiat kui neid ainult laiali hoides. Kuid võib siis arvata, et ka tiibade laialihoidmine võib olla üsna energiamahukas.

Muu seas tuli välja, et üks väiksemaid suhtelisi südamesuurusi on pelikanil, ainult 0,8 protsenti kehamassist. Lähemalt kirjutavad Nespolo ja kaasautorid kõigest sellest ajakirjas Journal of Experimental Biology.