Astronoom, peagi Tartu ülikooliga liituva Tartu observatooriumi teaduslik vanemnõustaja Tõnu Viik meenutab:

Olin tulnud ülikooli 1958. aastal kindla sooviga teoreetilist füüsikat õppida. Kuid esimesel kursusel pandi füüsikuid ja matemaatikuid rektor Feodor Klementi käskkirjaga sputnikut vaatlema. Oli ju 1957. aasta 4. oktoobril üles lastud esimene sputnik, mida Tartu astronoomid Valdur Tiidu ettepanekul lunoidiks hakkasid kutsuma, kuid see nimetus satelliidile külge ei hakanud.

Sputnik 1 püsis ülal vaid kolm kuud, kuid kohe järgnesid talle teised. Sputnik 2 saadeti välja juba 3. novembril 1957, pardal koer Laika.

Umbkaudu oli teada ka esimese sputniku allakukkumise aeg, mis langes just Tartu ülikooli uueaasta balli ajale. Tartu tähetorni külalisraamatus on siiani lugeda tigedate tudengite sissekanded, sest neid oli otse tantsult – kaaslase soojast embusest – vaatlema aetud ja seda hoolimata sellest, et väljas sadas tihedat lund. Ja tegelikult oli sputnik juba tükk aega tagasi alla kukkunud. Just enam-vähem sellel ajal, mille professor Grigori Kusmin oli tähetornis välja arvutanud.

Tolleaegses Nõukogude Liidus organiseeris sputnikute vaatlemist NSVL teaduste akadeemia astronoomianõukogu ning sputniku vaatluspunkte tekkis kui seeni üle kogu suure ja laia maa, ka Tartusse.

Vaatlusriistaks oli spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud kenad väikesed kolmjalale paigutatavad läätsteleskoobid AT-1, mille eripära oli selles, et vaadata tuli mitte üles, vaid alla. Sellise teleskoobi objektiivi ees oli 45-kraadise nurga all tasapeegel.

Säärase vaatlusriistaga saab tähetorni läänesaalis praegugi tutvuda.

Selle peegli tõttu olid ka kõik taevakaardid peegelkujutusena, mis natuke raskendas sputniku otsimist.

Esialgu oli sputniku efemeriidi ehk tema sõiduplaan koha ja aja äranäitamisega halvasti. Moskvast teatati küll aeg ja koordinaadid, kuid need polnud kuigi täpsed. Ja kuna vaatlejad olid ka alles vilumatud, siis ehitati nn optiline barjäär – oletatavasse sputniku möödalennu kohta sihiti teleskoobid välja sama asimuudi järgi nii, et nende vaateväljad osaliselt kattusid. See vähendas oluliselt tõenäosust, et sputnik läbi lipsaks, ilma et keegi seda näeks.

Teinekord tuli kaua oodata ja külmetada. Meelde on jäänud üks talvehommik vastikult läbilõikava tuule ja viieteistkraadise pakasega.

Hiljem olime juba nii suured profid, et tegelesime vaba jahiga ja mingist optilisest barjäärist polnud enam juttugi. Ka AT-1 läks kolikambrisse, sest tulid suurepärase optikaga uued vene binoklid, nn Komandirskije ehk siis Komandöri omad.

Kui siis sputniku ilmumise aeg lähenes, jäid kõik vaikseks ja surusid pihus kramplikult stopperit. Ja siis hüüdis keegi: ”Näen!” ja hetkel, mil sputnik läbis teleskoobi vaateväljas asuvat niitristi, vajutas vaatleja stopperi nupule. Siis tuli küllalt kärmesti tähetorni sisse minna, kus stopper ja kronograaf – tuhandiksekundi täpsusega kell – korraga kinni löödi. Nii saadi täpne ajakoordinaat.

Pärast otsiti spetsiaalsete peegelkujutises taevakaartide järgi välja, kuhu teleskoop vaatas ja nii sai kätte ka sputniku täpsed koordinaadid sellel registreeritud ajamomendil. Seda nimetatigi sputniku positsiooniks ja selle eest maksis Moskva ilusat raha. Boonusena said meile põhjataeva heledamad tähed viimseni selgeks, nii asukohad kui nimed.

Mõnusaks lisatasuks oli ka sel viisil tekkinud sõbralik seltskond, ja nii tekkis ka päris mitu abielupaari.

Vaadeldud positsioonid tulid teatud viisil kodeerida ja telegraafi teel Moskvasse saata.

Alguses toimusid vaatlused Tartu Tähetornis, kuid hiljem ehitasime me Ränile väikese maja ja vaatluspaviljoni (see maja oli alles hiljuti alles). Ühe terve suve vedasime me Ilmatsalust lahtist tsementi ning liiva (olete te kunagi pesnud tsemenditolmust pead külma kraanivee ja tavalise seebiga?), tegime põuakuumuses segu ja betoneerisime teleskoopide sambaid, ilma et me selle eest kopikatki oleksime näinud.

Selle maja soojusisolatsiooniks toodi vanade barakkide saepuru, mis kihises kirpudest. Tegime katse - läksime ainult ujumispükstes ehitatavasse majja ja olime seal mõned minutid. Välja tulles said kirbud üle loetud ning harva, kui neid säärte peal vähem kui kümme oli. Hiljem maja valmides saime me siiski neist lahti.

Jaan Einasto sai uue vaatlusjaama juhatajaks ja ta võttis asja väga tõsiselt - ta pidas meile sügavalt teoreetilisi loenguid tähetornis ja vanas anatoomikumis taevamehhaanika kohta ja sputniku liikumise kohta. Mäletan, millise hoolega ma jube keerulisi poole versta pikkusi valemeid oma kaustikusse kirjutasin.

Selge see, et vaatlusööle järgneva päeva loengutel olime me kogu aeg lektoriga täiesti nõus, noogutades kogu aeg sügavalt pead – meid vaevas kohutav uni.

Selge on ka see, et niiviisi astronoomiasse sattunul enam tagasiteed ei olnud. Tartlaste ehitatud sputnikujaam Ränil. Autor: Tõnu Viik, erakogu