Alustuseks tuleb täpsustada, et tegu on mõtteloo professuuri, mitte Eesti mõtteloo professuuriga, nagu kirjeldasid seda oma lugudes TLÜ emeriitprofessor Rein Veidemann, kolumnist Jaak Jõerüüt ja ka Tartu ülikooli rektor Volli Kalm.

Tõsi, 2012. aastal avatud rahvusprofessuur kandis nime Eesti mõtteloo professuur, praegu kõnealune on aga mõteloo professuur. Tegu on siiski rahvusprofessuuriga.

Mida see tähendab? See tähendab, et selle professori juhtimise all uuritakse ja õpetatakse Eesti ja eestlaste enesemääratluse ning identiteediga seonduvat, kõnealuse professuuri puhul Eesti mõttelugu Euroopa ja maailma kontekstis – õppetöö ja uurimus toimuvad ikkagi eesti keeles.

Selge on aga see, et kõigilt Eesti teadusülikoolide professoritelt eeldatakse oma teadustöö tulemuste avaldamist rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades, mis tähendab automaatselt inglise keelt. Samuti nõuab head inglise keele taset rahvusvahelistel teaduskonverentsidel esinemine.

Mis on aga kõneainet pakkuv venia legendi loeng? Venia legendi loeng on professoriks kandideerimise üks tingimus, n-ö prooviloeng, kus kandidaadid tutvustavad oma teadusteemat.

Kandideerimisteates toodud mõtteloo professori tööülesanded:

Eesti ja Euroopa mõtteloo uurimine ja uurimistulemuste tutvustamine avalikkusele. Mõtteloo õppetooli rajamine. Erialaste ainete õpetamise korraldamine ning õppetöö läbiviimine, õppekavade arendamine ja ainekavade koostamine oma ainetes, interdistsiplinaarse õppe- ja teadustöö edendamine. Üliõpilaste ja kraadiõppurite juhendamine. Bakalaureuseõppe kõrvaleriala „Eesti ja Euroopa mõttelugu“ käivitamine ja vastutamine selle läbiviimise eest. Eesti ja Euroopa mõtteloo alase teadustegevuse juhtimine ja arendamine, uurimistoetuste hankimine ja administreerimine.

Kui professorikandidaatide hindamiseks võetakse appi väliseksperdid, on mõistetav, et need eksperdid ei pruugi osata eesti keelt tasemel, mis võimaldaks neil hinnata loengu sisu ja kandidaadi taset.

Võib ju küsida, miks ei kasutata mõtteloo professori kandidaadi puhul eesti eksperte.

Erapooletu hindamise jaoks on tarvilik, et hindajatel ei oleks nende kandidaatidega olnud vähemalt mõni aasta uurimisalast koostööseost. Seda selleks, et välistada võimalikke eelhoiakuid ja huve konkreetse kandidaadi eelistamise või mitte-eelistamise suhtes.

Kui tegu oleks valdkonnaga, kus Eestis on kümneid teadlasi, kes ei ole konkreetsete kandidaatidega seotud, oleks mõistetav, et kasutataks eesti teadlasi ning oleks võimalik pidada venia legendi loeng ka eesti keeles.

Mida näitab aga mõtteloo professuuri kandidaatide hindamisele appi palutud välisekspertide kaasamine? See näitab seda, et ülikooli üksus, mis kuulutas välja professuuri, on pidanud oluliseks konkursi kõrget taset.

On ju Eesti Noorte Teaduste Akadeemia noorteadlasedki märkinud, et Eesti ülikoolides ei toimu reaalseid konkursse, kus tõesti hinnataks kandidaatide tugevust ning kus osalejaid hindaksid oma eriala tippteadlased.

Nüüd on siis tegu konkursiga, kus eeldatakse, et mõtteloo professoriks kandideerivad oma valdkonna tippteadlased ning välja valitakse parim. On lootust, et valitaksegi parim ja seda sisu poolest.

See, kui kõrgel tasemel teadlane saab mõtteloo professoriks, saab selgeks siis, kui saab mõõta (ja humanitaarteadusele kohaselt ka tajuda) selle konkreetse professuuri edukust. Ennekõike seda, milline teadus- ja õppetöö sünnib Eesti mõtteloo uurimise varalt. Selle puhul on oluline nii selle valdkonna teaduskeele arendamine kui ka teadustöö tulemuste kommunikeerimine eesti, aga rahvusvaheliselt inglise keeles.

Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani Margit Sutropi kommentaar „Aktuaalsele kaamerale“:

Mõtteloo professuuri puhul on suured lootused, et me saame uue professori valituks osutudes avada sellise mooduli filosoofia bakalaureuse õppekavas, mis räägiks Eesti ja Euroopa mõtteloost ja et me ühel hetkel jõuame ka magistri tasemel avada Eesti mõtteloo ja Euroopa konteksti, mis oleks just eestikeelne.

Palju kära on tekitanud see, et filosoofia õppekava muutus inglise keelseks. Aga oleks aeg valmistada rohkem ette neid uurijaid, kes oskaksid järelsõnu ja eessõnu kirjutada, kes tunneksid Eesti mõtteloo tekstide rahvusvahelist konteksti, aga samas heas ilusas eesti keeles avaksid nende tekstide tähtsust.

Meil on lootust, et oleks huvilisi, kes sellist eriala õppida tahaksid, kes oleksid võimelised tegema toimetajatööd, aga samas oskaksid paljusid Euroopa keeli. Saab ju Eesti mõttelugu mõista ainult siis, kui me tunneme ka vene kultuuri, ingliskeelset maailma, saksa kultuuri, sest paljud mõjud me oleme saanud oma naabrite käest.

*Selle loo kirjutamisel andsid autorile nõu kaks Tartu ülikooli ja üks Tallinna ülikooli teadlast, kellel ei ole konkreetse professuuri kandidatuuriga otsest seost.