Marko Mägi, Tartu ülikooli zooloogia osakonna teadur, kirjeldab videos toimuvat:

Tegu on rasvatihase pesakastiga, mis asub TÜ linnuökoloogide Edela-Eesti uurimisalal. Pesakastis olid filmimise hetkel u 8-9-päevased pojad, kelle toitmisega vanalinnud terve päeva rakkes on. Poegade kasvatamise perioodil on pesad aga ohustatud, sest poegade kisa reedab pesa asukoha kiskjatele. Suur-kirjurähn himustab noori, veel sulgimata rasvatihase poegi. Poegade kättesaamiseks raiub ta sageli pesakasti ava suuremaks või pesakasti põhja lähedusse augu.   

Kui hull kiskja rähn on?

Rähn on üsna sage pesakastide rüüstaja. Pesakasti ava suuremaks raiudes avab ta tee ka teistele kiskjatele, kes muidu naljalt pesakasti ei pääseks.

Linnuökoloogide välitööd: pesakasti avast pistetakse sisse rähni topis ja registreeritakse rasvatihase emalinnu käitumine. Fotol Marko Mägi. Autor: Marko Mägi

Ja kui suur rasvatihase poegade ellujäämisprotsent on ja mis peamised riskid on?

Täpset numbrit on raske öelda, kuid u 50 % poegades elab pesast lahkudes vaid napid kolm nädalat. Eks kiskjad „planeerivad“ oma sigimise ja poegade toitmise ajale, mil mets on noori ja rumalaid rasvatihase poegi täis. Neid on lihtne püüda. Järgmist kevadet näevad aga vaid vähesed pojad.

Kes on veel sellised "nunnud" loomad, kes tegelikult parajad kiskjad on? Orav ilmselt, keegi veel?

Kui metsnugist, värbkakku, oravat, väänkaela nunnuks pidada, siis nemad need ongi pesitsuse ajal suurimaks ohuks. Väänkael pole loomulikult otsene kiskja, sel liigil on kombeks rasvatihase pesa pesakastist välja visata ja ise asemele asuda. Peale pesast lahkumist lisandub eelnevale seltskonnale ka veel raudkull. 

Kuidas selline endast kolm korda suurema eluka vastu võitlemise evolutsioonibioloogiliselt seletatav on? St, et meie mõistes on majasuuruse hiiglasega kakalema minek enesetapp, aga loomariigis justkui jääb mulje, et suurus niiväga ei loe.

Seletatav on see sellega, et oma geenid on vaja järgmisse põlvkonda edasi kanda – kui selleks on vaja kiskjaga rida pista ja see end ära tasub, siis seda ka tehakse. Kui vastaspoole jõud on liialt suur ja ohustab vanalinnu enda elu, siis tuuakse ohvriks pigem pesakond. Vanalinnul õnnestub ehk ise teist korda pesitseda, kuid kui ta peaks poegi kaitstes hukkuma, siis on kindel, et ei tema ega ka pojad saa enam geene levitada. Esialgsel võitluslikul kaitsel on vastase ehmatamise efekt – sellest on nii mõnelgi korral kasu ja kiskja võib kergemat saaki otsima minna.