Üksildus on tunne, nagu paljud inimeses peituvad tunded. Tunded väljendavad keha vajadusi. Janu, nälg, valu on tunnetena lugupeetavad. See tähendab, et nende puhul pole kellelgi vaja midagi häbeneda. Kahjuks on üksildustundega lood halvad, kuna seda ei taheta endalegi tunnistada ega teistele avada. Õigemini polegi teisi, kellele üksildusest rääkida. Üksildus viitab sotsiaalsele stigmale, suutmatusele omada sõpruskonda või siis küündimatusele saada omaette hakkama. Ilma kurtmata!

Üksildust tundvate inimeste arv kasvab. Ühendkuningriigis käivitati mõne aasta eest isegi kampaania üksilduse lõpetamiseks. Probleem pole vaid üksildaste kehvas enesetundes. Üksildus seostub enneaegse suremuse ja depressiooniga. Arvestades sidepidamise võimaluste saadavusega on üksilduse levik paradoksaalne.

Üheks võimalikuks põhjuseks on üleüldine püüd efektiivsuse poole. Gillian Sandstrom ja Elizabeth Dunn Kanada Briti Columbia ja Suurbritannia Cambridge'i ülikoolidest avaldasid hiljuti uurimistöö tulemused pealkirja all "Kas efektiivsus on ülehinnatud?". Vastus küsimusele on enam-vähem jaatav.

Teeme mõtteeksperimendi. Kujuta ette, et pärast pikka ootamist ostad poest soovitud asja. Maksad kassas, lähed uksest välja. Kihk on nii suur, et rebid paki katki ja võtad soovitud asja karbist välja. Sul on hea olla. Kujuta järgmisena ette, et kõik on sama, kuid makstes kassas kauba eest, vaatad kassiirile sõbralikult silma ja vahetad paar lahket sõna. Seejärel lähed uksest välja ja rebid paki katki ja võtad soovitud asja karbist välja. Võrreldes eelmisega täidab sind veelgi parem tunne. Vahe oli selles, kas tegutsesid kassas tõhusalt või raiskasid aega ja tähelepanu võõra inimesega suhtlemisele. Sotsiaalsus trumpab efektiivsuse.

Sanstrom ja Dunn osutavad märkidele, et efektiivsuse kasvuga kaasneb sotsiaalsete kontaktide vähenemine. See omakorda teeb inimesed tasahilju kurvaks. Pika ja ohtudest tulvil arenguloo jooksul on looduslik valik eelistanud koostööd ja sotsiaalseid kontakte rakendavaid indiviide.

Seetõttu on inimestes loodud lisaks tühja kõhu või üksilduse eest hoiatavatele tunnetele ka sõprust ja lähedust soosivad sisehääled. Nälg ja üksildus on ebameeldivad ja seetõttu sunnivad olukordi lahendama söömise ja suhtlemise näol. Igatsus teiste inimeste ja läheduse järele vihjavad saadavale kasule.

See toob mõtted Oscar Wilde'i tähelepaneku ja kaasajal tõenäoliselt enim kasutatava üksilduse rohu ehk sotsiaalmeedia teema juurde. Ehk kuidas jätta endast kena mulje? Selline, mille alusel tahaks teised sind sõbraks pidada.

Pilditöötluse tarkvara tootev Adobe ja Cornelli ülikool USA-s avaldasid tehisintellektil baseeruva "foto stiili süvatöötlust" kirjeldava teadusartikli. Piltides olevat infot tähenduslikeks elementideks formaliseerivad ja sellest õppivad algoritmid teavad, millest koosneb ilus portree ja mis kellegi selfis sellest puudu jääb.

Sisuliselt peaks nutikas pilditöötlus muutma edaspidi ka kõige õnnetuma selfi atraktiivseks portreefotoks. Adobe'il on olemas esialgne nutitelefoni äpi demo. Hetkel pole teada, kuidas see töötab, kas rakendus saadab materjali suuremasse raali või õnnestub ülesanne lahendada telefonis. Samuti pole teada, kui palju selline maailma ilusamaks muutmine maksab.

Juhul kui see muutub tooteks, kaovad meediaruumist pildid õnnetus hoiakus kehva välimusega inimestest. Portreefoto on keeruline väljakutse ja enamus selfisid on küllaltki kehvad. Uudne lahendus võimaldab pilti meeldivaks timmida ja osutada programmile, millise pildi pealt malli võtta. Selliseks võib olla foto mõne tuntud tegelasega.

Lõppu sobib tsitaat USA kirjaniku Anneli Rufuse teosest "Pidu ühele: üksildase manifest": "seltsitu, kes paistab välja imelisena, on üksildaste seas kõige haavatavam".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.