Loodusfotgraaf Urmas Tartes selgitab, et tegu on äärmiselt põneva ja erandliku käitumisega liblikaga. „Rohukederikuga on seotud üks põnev avastamislugu. Nimelt ta on üks tavalisemaid putukaid, keda lumel kohtame,“ märgib Tartes. Niipea kui sajab maha 5–6sentimeetrine lumi näeb neid lumel liikumas.

„Arvasin, et nad käituvad nagu tüüpilised putukad, tulevad soojema ilmaga lume peale, kui läheb jahedamaks, peavad pugema lume alla peitu. Aga nemad käitusid teisiti – vastupidi nemad jäidki lume peale.“

Mõni aasta hiljem samas metsas sai Tartes selgituse rohukedriku kentsakale käitumisele.

Kui lumi tuleb maha, siis ronivad nad lumele ja jäävad sinna ning lasevad ennast uue lumekihi alla matta. Nii talvituvad nad lumekihi sees, mitte maapinnal ega okste vahel.

Kui tuleb sula, ronib rohukederik kõrgemale ja ootab uut lumesadu. Nad on piisavalt suured putukad, et olla söögiks näiteks karihiirtele, kuid kui röövik on lume sees mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal, ei oska teda sealt leida ükski karihiir.

Lume sees talvitumisel on teinegi kasutegur: palju putukaid tuleb lumele selleks, et võtta päikesevanne – UV kiirgus hävitab nende karvade vahele jäänud seeneoseid.

Värskelt sadanud lumekihi sees ei ole ühtki haigusetekitajat või parasiiti, kes võiks hakata rööviku elu ohustama. Mis tähendab, et lumekihi sees talvitumine, kui on jaksu liikumatult magada, on kõige ohutum viis talve veeta.

Vaata ka teisi “Osooni” lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETV-s.