Kuna päev on kogu aeg läinud pikemaks, ülevalt tuleb sulavett, siis on latikal rahutus hinges ning ta otsib, kuhu kevadel kudema minna. Päeva pikkust jälgib kala juba ka sügaval jää all ja keset talve.

Seega on kalade bioloogiline kell juba öelnud, et kevad on tulekul ja valmistu kudemiseks.

Teaduspüük toob kohtumise tuttavatega

Jõemõrraga püütud kalad loetakse üle ja mõõdetakse. Nii on võimalik hinnata kalapüügivahendi püügisurvet siinsele kalastikule – mis kalaliigid ja kui suured kalad püünisesse jäävad.

Kalauurija Meelis Tambets näitab, et teadusuuringute eesmärgil tehtud püügil on teadlastele mõni kala juba “näo järgi” tuttav. “Meil on siin, need näod, keda me nägime, need olid meile veidi võõrad, aga meil on siin ka väga tuttavate nägudega kalu.”

Kalu on märgistatud kahte moodi. Osale on pandud külge number, teistel on lisaks sellele ka veel sigaali-saatjad.

“Siin jää all on meil luurele pandud spetsiaalsed signaalipüüdjad ja salvestajad ja siis neid on siin jõe peal praegu vist 11 tükki, et iga kümne kilomeetri kohta üks umbes.”

Jaama ehk signaalikogujasse kogutud andmed tõmmatake arvutisse ja analüüsitakse hiljem Tartus. Nii näevad kalauurijad ära, kus neile tuttavad kalad parasjagu ujunud on.

Tuleb välja, et teaduspüük on ka kaladele õnnelik püük. Mis lõppeb nende jaoks tegelikult elu jätkumisega: nad saavad tagasi Emajõe vette.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Kaire Märtin selgitab, et uuringuid tehakse selleks, et saaks langetada tarku ja põhjendatud otsuseid.

“Uuringud annavadki meile tegelikult selle pildi, mis seisus need kalavarud on ja kui palju ikkagi see inimene seda mõjutada saaks ja kui palju siis oma püügiga seda varu vähendada, ehk siis välja püüda.”

Emajõe veesüsteemis elavate latikate käitumismustrid on erinevad. Osa saatjaga varustatud kalu ujub aprillis, kuderände kõige tihedama liiklusega ajal, otse Võrtsjärve kudema. Need kalad pöörduvad tagasi Peipsisse juba maikuu teises pooles, nüüd ootavad nad järves uut kevadet.

Osa suguvendi ja -õdesid koeb, aga hoopis Emajõe Vanajõgedes ja tuleb pärast kudemist suveks Peipsisse, misjärel liigutakse sügiseks ja talvitumiseks Emajõe alamjooksule.

Uued uuringutulemused üllatavad

Kaire Märtin selgitab, et osaliselt täidetakse nende uuringutega valgeid laike latika elutsüklis.

“Me teame üsna palju latikast ja me teame, et jah, see Peipsi ja Lämmijärve latikas rändab Emajõkke ja sealt edasi siis Vanajõgedesse ja Võrtsjärve, aga mida me ei tea on just see, et kui palju siis see latikas ikkagi ka nendes siis sigimiskohtades ja elupaikades siis viibib.”

Kui see teada on saadud, on võimalik hinnata, et kas olemasolevad kaitsemeetmed, mis praegu kasutusel, on piisavad.

Kudema rändavate kalade kaitseks on liigiti kehtestatud püügikeeluajad- ja piirkonnad. Mida suurem hulk kalu kudema pääseb, seda rohkem on oodata kalavarudesse järglasi.

Peipsis talvituvate latikate puhul on teada, et kuderände alguses liigutakse väikeste gruppidena Emajões ülesvoolu koelmute suunas. Hiljem, maikuus toimuva kudemise eel on kudejate liiklus Emajõe süsteemis uskumatult tihe.

“Me ei räägi siin sadadest kaladest või tuhandetest, me räägime siin ikkagi kümnetest ja sadadest tuhandetest latikatest näiteks,” selgitab Meelis Tambets.

Kalad on pika pika evolutsiooni käigus omandanud võime vältida selliseid kahtlaseid asju püügivahendeid, näiteks mõrdu.

“Ja nad saavad aru, et siin on midagi ees ja paljud neist keeravad lihtsalt tagasi. Et ta päris nii ei ole, et kala muudkui tuleb ja kõik läheb mõrda sisse ja ega nad tunnevad oma elukeskkonda päris hästi ja oskavad ka siis vastavalt käituda.”

Latika eluiga võib ulatuda 32 aastani. Kudema hakatakse 6–7 aastaselt. Pole mingi ime kui katsepüükidesse satuvad 20-aastased isendid, kes on püügivahendeid vältides kudenud juba 13–14 aastat. See tähendab, et igas vanusegrupis on latikaid, kes pole siiani kalurite saagiks sattunud.

Meelis Tambets ütleb, et märgistatud kaladest püüti kinni alla viie protsendi, mis viitab, et kõik on ikkagi kontrolli all ning võib olla rahulik: hoolitsetakse selle eest, et püügimaht oleks mõistlik ja võib julgelt öelda, et praegu ta seda on.

Kalavarude piisava järelkasvu tagab kudemisaja ja sellele järgneva aasta ilmastik. Väga tähtis roll on ka koelmutel, mis peavad olema kaladele ligipääsetavad ja sobiva keskkonnaga.

Varem arvati, et sügisene kala Emajões on tingimata see kala, kes liigub Emajõge pidi allavoolu ehk siis Võrtsjärve poolt Peipsi järve poole. Meelis Tambetsi ja tema kolleegide uuringud näitasid, et see päris nii ei ole.

Kala liigub kõigepealt suvel Peipsisse, on seal mõnda aega ja siis osa kala neist otsustab hakata ülesvoolu minema juba sügisel. Möödunud sügise kalasaak kujunes just nende kalade baasil, kes ülesvoolu liikusid.

Vaata ka teisi “Osooni” lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETV-s.