Küllap teavad paljud hall- ja must-kärbsenäppi, kes aedadeski pesitsevad, kuid vähem tuntakse pisikest väike-kärbsenäppi. Esimest korda kuulsin temast 2014. aastal ning järgmisel õnnestus mul leida neli laulvat isaslindu. Sel aastal olen laulvaid isaslinde leidnud suisa 14.

Emaslindu olen näinud vaid mõned korrad. Märksa enam hakkab silma erksa punakasoranži kurgualusega isaslind, kes kaugelt meenutab pisut punarinda. Väike-kärbsenäpp valib pesitsemiseks vanemad kuusesegametsad.

Toiduks napsab väike kärbsepüüdja õhust putukaid. Maapinnale satub väike-kärbsenäpp harva, peamiselt vihmaste ja tuuliste ilmadega. Vaatluspostiks kasutab ta oksi, kus ta end puhastab ja laulab. Peatuspaikades nõksutab sabasulgi ja liigutab tiibu.
 
Minu jälgitavad väike-kärbsenäpid istusid madalatel okstel ja püüdsid putukaid sageli õhtuti. Nad ei pelga inimest, kuid kaovad metsarägastikku. Kui nad endast lauldes märku ei annaks, oleks neid pea võimatu leida.

Mul on õnnestunud leida hulganisti laulvaid isaslinde, kuid vaid mõne pesa. Selleski metsas on pesa siin, kõrgel puu tipus, mistõttu pesaelu pole kahjuks ma saanud seni jälgida.

Vaata ka teisi „Osooni“ lugusid ETVst esmaspäeval kell 20.00.