“Kui me kolm aastat tagasi alustasime siin lammaste karjatamist, siis praktiliselt selliseid väikeseid madalakasvulisi taimi siin ei olnudki. Aga nüüd kolm aastat hiljem, nagu näha, on meil juurde tulnud päris suurel hulgal toredaid niidutaimesid, keda me väga ootasime ja kelle jaoks me need lambad ka võtsime,” kirjeldab Helm koosluste taastamise algusaegasid.

Praeguseks on botaanik oma kodu ümbert leidnud enam kui 200 taimeliiki, millest mitmed madalakasvulised liigid (nt süstjaslehine teeleht ja värihein) saavad kasvada ainult tänu karjatamisele.

Samas ei ole kodukoha taimede liigirikkus vaid botaanikutele rõõmuks: koos taimedega tulevad keskkonda tagasi ka paljud vahepeal kadunud putukaliigid, kes aitavad kahjureid tõrjuda ja kultuuritaimi tolmeldada – koos putukatega ka linnud ja muu elustik.

“Me ei pruugi seda tähele panna ja igapäevaelus tunnetada, aga tegelikult kogu meid ümbritsev keskkond, kogu inimese kui liigi toimimine, kõik looduse poolt pakutavad teenused, mida me tarbime, olgu see siis tolmeldamine või puhas õhk või aineringed ja puhas vesi – et tegelikult toimivad need ajalooliselt elurikkas paljude kooslustega keskkonnas.”

Lihtsaim viis oma koduaia liigilist mitmekesisust suurendada on istutada peenardele tolmeldajaid ligimeelitavaid taimeliike nagu veiste-südamerohi ja pune. Samuti tasuks säilitada eramajade hoolitsetud aedades niitmata metsik niidupeenra lapike. Seda nimetab bioloog igaühe looduskaitseks – sest aeg, mil loodusliku mitmekesisuse säilimiseks piisas traditsioonilisest looduskaitsest nagu näiteks looduskaitsealadest ning kaitsealustest elupaikadest, olevat juba mõnda aega möödas.

Helmi sõnul elame geoloogilises ajajärgus, mida nimetatakse inimmõju rõhutavalt antropotseeniks – pole kohta planeedil, mis oleks inimtegevuse poolt mõjutamata.

“Igaüks meist peab toetama kaitsealade vahelistel aladel elurikkust nii nagu me suudame,” paneb vanemteadur Helm südamele ja rõhutab kodanikuaktiivsuse olulisust.