Rajatav tankla tuleb kaherõhuline ning lisaks vesinikbussidele, mida esialgu hakkab Pärnus sõitma kaks, saavad seal tankima hakata ka vesinikul töötavad sõiduautod. Vesinikbussid- ja autod on masinad, mille paaki tangitakse suure rõhu all vesinik, mis suunatakse kütuseelementi, kust tuleb välja veeaur ning masina liikumapanev elekter.

Kuid enne, kui vesinik paaki jõuab, tuleb see näiteks veest elektrolüüsi abil kätte saada. Tartu ülikooli keemia instituudi direktor Enn Lusti sõnul saab veest vesinikku toota vähemalt 11 meetodil, kuid kõige odavam on vesinikku saada loodusliku gaasi metaani katalüütilise lagundamise teel.

Pärnusse Rääma prügila juurde rajatav vesinikutankla hakkab esialgu vesinikku tootma võrgust tuleva n-ö rohelise elektrienergia abil vee elektrolüüsi kaudu. Tankla teises arenguetapis tahetakse vesiniku tootmiseks kasutada juba prügila juurde rajatava päikesepaneelide välja elektrienergiat, mis salvestatakse patareides ja kasutatakse edasi elektrolüüserite toitmiseks. Sellele võib järgneda elektrolüüserite varustamine tuulest saadud elektriga. Tankla kolmandas etapis hakatakse vesinikku tootma ka prügila biomassist ja reoveest.

“Eesmärk on viia tootmine üle ligi 100-protsendiliselt taastuvenergiale,” sõnas professor Lust, “sest tootes vesinikkütust taastuvatest loodusressurssidest, ei vabane keskkonda süsihappegaasi ja sellist kütust võib nimetada juba ökoloogiliselt puhtaks kütuseks.”

Ökoloogiliselt toodetud vesinikul töötav sõiduauto saastab professori sõnul keskkonda umbes kümme korda vähem, kui bensiinil töötav sõiduauto. “Kusjuures saastava mõju hulka loetakse nii elektrolüüserite ja kütuselementide kui ka tuuleparkides tuulikute ning päikseväljade patareide ehitamiseks kasutatud materjalide tootmiseks kulutatud ressursse, mis toodavad süsihappegaasi.”

Ökoloogilise vesinikkütuse tootmiseni on Pärnus muidugi veel pikk maa. Praegu on olemas Euroopa Komisjoni 50-protsendiline toetus projekti esimesele etapile – vesinikkütuse tootmine elektrolüüsil, milleks vajalik elekter tuleb võrgust.

Pärnu vesinikujaam on osa Euroopa Liidu väljaarendatavast kaheksast kõrgtehnoloogilisest transpordikoridorist ja kuulub ühtlasi kogu EL-i vesinikul töötavate transpordikoridoride hulka.

 Plaanitav vesinikutanklate võrgustik.

Esimesed kaks kuni viis vesinikbussi peavad Pärnus kohal olema ning tankla nende tankimiseks valmis 2018. aasta lõpus, kuid arendaja Raigo Pert loodab proovitankimised teha juba järgmisel aastal.

Selleks tuleb Tartu ülikooli teadlastel esmalt aidata ettevõtjatel disainida ja välja arendada energiasalvestamise süsteemid ning ühildada need elektrolüüseritega. Ent juba tegelevad elektrokeemikud ka sellega, et tulevikus saaks Pärnu vesinikutankla minna üle päikeseenergiale.

Enn Lust ütles, et NT Bene on tarninud neile maailma eri nurkadest mitmeid süsinikmaterjale, mida nad juba praegu uurivad ja testivad. Seejärel valitakse neist parimad välja superkondensaatorite või naatrium-ioonpatareide tegemiseks, et luua päikeseenergia kogumiseks tõhusad süsteemid.

“Tegelikult on ettevõtmise teises etapis Tartu ülikooli roll veelgi suurem, kui lihtsalt nende materjalide ja patareide uurimine ja arendamine. Nimelt tegeleme keemia instituudis ka polümeerelektrolüüt-kütuseelementide ja elektrolüüseritega ning tahkeoksiidsete kütuseelementide/elektrolüüseritega,” rääkis Lust, “me tahame olemasolevad süsteemid paremaks ja odavamaks teha.”

Just kütuseelementide kõrge hind on üks põhjustest, mis on vesinikautode kiiret populaarsuse kasvu seni pidurdanud. Kuigi kalli kütuseelemendiga vesinikautode kilomeetrihind on umbes kolm korda odavam, maksavad need ostuhetkel tavalistest keskklassi autodest vähemalt kaks korda rohkem – 50–120 tuhat dollarit.

Kuid nii akadeemik Enn Lust kui ka ettevõtja Raigo Pert on kindlad, et tehnoloogiate arenedes hinnad alanevad ning vesinikkütuseid ja vesinikautosid hakatakse kasutama üha enam. Nad leiavad, et praegune olukord on sarnane niinimetatud muna ja kana probleemiga: pole tanklaid, pole ka autosid; pole autosid, pole ka tanklaid.

Kas teadsid?

• Vesinik on Tartu ülikoolis aus sees olnud juba Wilhelm Ostwaldi aegadest. Ostwald oli esimene, kes näitas 1896. aastal, et kütuselemendis vesiniku kütusena kasutamine on palju efektiivsem, kui vesiniku põletamine.
• Vesinikku on võimalik toota vee elektrolüüsil, kasutades tuulikute, päikesepatareide või biomassi/biogaasi baasil toodetud elektrit.
• Tartu ülikooli keemia instituut arendab NT Benele odavaid ja tõhusaid energiasalvestussüsteeme vesinikujaamades kasutatavate elektrolüüserite toiteks.
• Kütuseelemendiga vesinikautode suureks plussiks peetakse lühikest, alla viie minuti jäävat tankimisaega. Ühe tankimisega on võimalik läbida umbes pooltuhat kilomeetrit.
  Bensiinimootoriga autode ees on vesinikautode suureks eeliseks, et vesinikul töötav sõiduauto saastab keskkonda umbes kümme korda vähem, kui bensiinil töötav sõiduauto ning arvestades kütuse maksumust, on vesinikauto kilomeetrihind bensiiniauto kilomeetrihinnast odavam umbes kolm korda.
• Üks kilogramm vesinikku sisaldab sama palju energiat kui üks gallon ehk ligi 3,8 liitrit bensiini. See tähendab, et praegu olemasolevad kütuseelemendiga autod saavad ühe kilogrammi vesinikuga sõita 81 miili ehk 130 kilomeetrit. Samas läbivad sõiduautod ühe galloni bensiiniga sõltuvalt masina kubatuurist vaid 18–31 miili ehk umbes 30–50 kilomeetrit.