Suurkiskjate külvatav hirm ohjab väikeimetajaid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Suurkiskjate kadumine võib muuta näiteks pesukarud eriti jultunuks.
Suurkiskjate kadumine võib muuta näiteks pesukarud eriti jultunuks. Autor/allikas: Marek C. Allen

Krabisid, pesukarusid ja lindistatud koerahääli hõlmanud katse kinnitab, et kiskjatel võib olla nende poolt tekitatava hirmu tõttu ökosüsteemile märgatavalt suurem mõju, kui võiks oletada nende ohvriks langevate saakloomade arvu põhjal.

''Tulemused kinnitavad, et kui tahame suuremaid ökoloogilisi kooslusi taastada, on suurkiskjate arvukuse taastamine möödapääsmatu. Nende poolt kütitavate saakloomade arvukuse kunstlikul viisil kontrolli all hoidmisest ei piisa, vaid vaja on ka kiskjate poolt tekitatavat hirmu,'' sõnas ajakirjas Nature Communications ilmunud uurimuse juhtivautor Justin Suraci.

Idee, et kiskjad mõjutavad oma pelga olemasoluga mitte üksnes oma saakloomi, vaid toiduvõrgustikku laiemalt, pole uus. ''Näiteks on mitmed teadlased kahtlustanud, et Yellowstone'i rahvuspargi ökosüsteemil on aidanud taastuda sealse hundipopulatsiooni uuesti jalule aitamine, kuid fakt on, et hundid poleks suutnud seda teha vaid põtrade otsese murdmisega,'' märkis Briti Columbia ülikoolis resideeriv ökoloog. Analoogsed suuremaid imetajaid ja kiskjaid hõlmavad näited on olnud samas vastuolulised, kuna tegu on olnud vaatlustel põhinevate uuringutega

Otseste põhjus-tagajärg seoste olemasolu kinnitamine on ökosüsteemide keerukust arvestades juba olemuslikult raske. ''Sa näed neis küll muutusi, mis võivad olla tingitud kiskjahirmust, kuid sama hästi võivad need olla põhjustatud tervest reast erinevatest keskkonnamuutustest,'' lisas Suraci. Nii võisid hüpoteesi kriitikud märkida, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega.

Suraci otsustas kolleegidega idee proovile panemiseks kasutada sirgjoonelist lahendust. Töörühm seadis Põhja-Ameerika läänerannikul asuvatele Georgia väinas asuvatele isoleeritud saartele üles kõlarid, millega sai nende rannikul uitavatele pesukarudele mängida erinevaid loomahääli sh koerte haukumist. ''Kuigi nende looduslikeks vaenlasteks on baribalid ja hundid, hääbus nende populatsioon inimeste tõttu juba enam sajandi eest. Seega on neil põhjust karta vaid metsistunud koeri,'' selgitas ökoloog.

Kiskja lähedusele viitavate helide mõju uurimiseks anti ühel saarel elavatele pesukarudele kuu vältel kuulata hülgehääli, teistele aga koerte lähedusele viitavaid helisid. Katsetest selgus, et nn hirmusaarel elavad pesukarud veetsid oma meelispaikades krabisid küttides 66 protsendi võrra vähem aega. Hüljeste kohaloleku imiteerimine sarnasid muutusi ei toonud.

''Rannikul kohatavate pesukarude saakloomade arvukus kasvas selle mõjul hüppeliselt. Kuu lõpuks võis rannakrabisid näha peaaegu kaks korda rohkem, mil punaste kivikrabide arvukus kasvas 61 protsendi võrra,'' sõnas Suraci. Väikeste selgrootute hulk aga vähenes, kuna pakuvad krabidele rikkalikku toidulauda. Krabide arvukuse kasvu näol oli ökoloogi sõnul tegu hirmukaskaadi kõrvalmõjuga.

''Pesukarude randadest lahkumine vähendas randadelt leitavate krabijäänuste hulka, mis andis omakorda teistele krabidele mõista, et seal leidub vähem kiskjaid. Nad saavad aru, kui keegi on ümbruskonnas nende liigikaaslasi söönud. Ja otseloomulikult tahavad krabid elada nende jaoks ohutumas paigas,'' selgitas Suraci.

Samas ei tähenda see tema sõnul, et inimesed saaksid sarnaste tehniliste lahenduste abil hakata täitma püsivalt eelnevalt suurkiskjate poolt osutatud ökosüsteemi teenust. ''Siiski võiks sellest kasu olla lühiajalisemalt näiteks ohustatud linnuliikide pesitsusperioodil nende pesade lähistelt pesukaru-sarnane oportunistlike pesakiskjate tõrjumiseks. Kuid päeva lõpuks saab iga loom aru, et suurkiskjale viitav signaal on pettus ja haukumisele ei järgne hammustus,'' mõtiskles ökoloog.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: