Nähtus on laiem ja sama tegevus on omane kõigile jõupoliitikas osalevatele riikidele. Olla ausa kodanikuna varjatud jälitamise subjekt, kaotada privaatsus ning anonüümsus ise anonüümse ja järelvalveta ametnikkonnale tekitas hulga pahameelt, aga ei pakkunud ühtegi head lahendust olukorrast pääsemiseks. Kellel on võim, selle käes on jõud vaadata suures mängus sinu kaarte. Võtmeks piisab, kui öeldakse fraas „rahvuslik julgeolek nõuab“.

Tehnoloogiafirmad said aru, et hirm jääda küberruumis nimetute ja häbitute ametnike ees alasti mõjub ärile halvasti. Inimesed tahavad IT-lahendusi kasutada intiimseteks vestlusteks pereliikmete ja sõpradega, hoida ja hallata IT platvormide abil ärisaladusi, terviseandmeid, raha ja muud vara. Inimestel on õigus nende andmete kaitseks, aga salatseva jälituskultuuri tingimustes ei saa olla selles kindel. Kahtlus, et mõni IT-firma jagab andmeid riigiga, ei oleks hea reklaam.

Idee lasta igal soovijal oma andmeruum krüpteerida tingimusel, et šifri avamiseks on olemas salauks julgeolekuteenistustele, ei oleks samuti lahenduseks. Vastupidi, see suurendab turvatust, sest sama ukse kaudu käiksid varjatult andmete kallal ka kõik kurjategijad. Lõppude lõpuks on riigil alati olemas õigus nõuda piisava kahtluse olemasolul juurdepääsu iga kodaniku andmetele. Siin on peidus samuti äriline aspekt, sest riigi suhtes vaenulik firma tundub samuti kahtlasena.

Taoline poleemika saavutas eelmisel aastal omamoodi kulminatsiooni, kui Google ja Apple otsustasid krüpteerida oma mobiilsete platvormide andmed. Uuemate iOS-i ja Androidi platvormide andmevahetus jääb seega kõrvalistele inimestele suletuks. Kusjuures Apple ja Google lahendasid olukorra nii, et ka nemad ei saa neid andmeid vaadata, seega ei saa keegi neid süüdistada. Muude andmete osas on nad kohustatud alluma seaduslikele päringutele.

Snowdeni-järgse ajastu märgiks on seegi, et nüüd raporteerivad nad avalikult, kui palju neilt riik isikute kohta päringuid teevad, et hoida protsess kaudselt avalikkuse kontrolli all. Püüdlused suurendada indiviidide privaatsuse kaitset tekitab teistsuguseid ja uusi inimlikke probleeme.

Suvel lahkus siit ilmast pärast võitlust vähiga üks 72-aastane Kanada alam. Saatust ette teades pärandas ta oma nimel olnud maja ja auto abikaasale. Maha jäänud prouale jäi ka kogu vallasvara, mille seast kandis suurt emotsionaalset väärtust Apple'i tahvelarvuti, mida oli vana paar ühiselt kasutanud. Kuid siis ühel päeval lakkas seade töötamast ja nõudis võtmesõna. Selle mitteolulise asjaga oli tegelenud vanahärra, oli selle ilmselt unustanud prouale edastada ja viimasele ei tulnud pähe ka seda küsida.

Proua lootis, et probleem kuulub lihtsate sekka ja pöördus abipalvega Apple'i poole. Sealt vastati, et nad ei saa kasutaja võtmesõna teistele isikutele edastada. Saades teada olukorra kurvast paratamatusest palus Apple esitada abikaasa notariaalselt kinnitatud surmatõend. See neile ka esitati, kuid siis leidis firma, et sellest siiski ei piisa ja konto avamiseks on veel vaja kohtu korraldust. See tähendanuks prouale mitmetuhande dollari suurust väljaminekut. T sai pahaseks ja pöördus kirjaga otse peadirektor Tim Cook’i poole.

Teda pani imestama, et oli seoses mehe surmaga saanud hõlpsalt ära klaarida pangakontode, sotsiaalsete toetuste ja lugematute muude abikaasa surmast tingitud riigiametitega seotud toimingud, väljaarvatud võtmesõna ühises kasutuses olnud arvutile. Proua sai Apple'i peakorterist lühikese vastuse, et paraku on firmal sellised reeglid. Lõpuks palus ta abi telekanalilt CBS, mis tegi juhtumist loo. Alles pärast avalikku tähelepanu hakkas asi laabuma ja firma asus prouat abistama.

Viimane oli ostnud isegi uue arvuti, kuhu püüdis lahkunud abikaasaga koos kogetud ja kogutud virtuaalse vara üle kanda. Selleks oli arvutis mängitav kaardimäng. Siit saame veel ühe ajamääratluse – ajastu enne ja pärast arvutiomaniku surma.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.