Viimase tõttu keegi ei näegi enam raamatuid ja nende kunstipäraseid kaasi, mis paradeerisid vanasti korralike kodude ja peatänavatele avanevate poodide riiulitel. Mugav on ka arvata, et igal nähtusel tuleb kord lõpp ja kuna raamatuid on kasutatud väga kaua nii heaks kui halvaks, pole põhjust ajastu lõppemise peale üllatuda.

Roger Pearse on skaneerinud 1997. aastast antiikseid tekste teadmises, et kui tema seda ei tee, ei ava enam keegi nende unustatud raamatute kaasi. Toona oli online-lugemiseks saada vähe raamatuteksti. Vahepeal on käivitunud samasuunaline Google'i raamatute projekt ja Internetiarhiiv ning mees tunnistab, et hakkab väsima. Elule on pikkust juurde tulnud, kuid päevad on lühenenud. Mõtegi kipub rohkem rändama.

Viimati rändasid ta mõtted tulevikku paigutuvale ulmeloole, mille ühes süžees sai jutustuse kunstihuvidega kangelane teate raamatukogust. Sõnumi sisuks oli informatsioon, et raamatukogu alustab varamute tühjendamisega, sest keegi pole enam aastaid olnud nende sisust huvitunud.

Roger Pearse kukkus loost tänapäeva tagasi ja küsis, kas tema enda töö tulemusel hävimatute ja kõikjalt kättesaadavate elektrooniliseks muudetud tekstide tõttu võiks meie maailma raamatukogud hakata likvideerima nn offline'is olevaid raamatuid? Õigemini küsis ta, millal hakatakse seda tegema. Ajaloost on teada, et trükipressi saabudes jäeti alles vaid sellel hetkel oluliseks peetud savis, puus, papüüruses, nahas jmt loodud käsikirjalised tekstid. Ülejäänu kopeeriti raamatutesse. Originaalid muutusid tolmuks või põlesid.

Roger teab, et praktikas tühjendatakse raamatukoguhoidlaid pidevalt. Viimasel ajal lähevad purustajasse terved raamatukogud koos hoonetega. Tema küsimus on veelgi suurem – originaalide totaalne kadumine. Täna muudetakse paberist raamatud elektrooniliseks. Füüsiliselt jäetakse alles osa, mida osatakse hetkel hinnata. Kui keegi raamatukogu piisavalt ei kasuta, pole vaja hoidlate kadumiseks kellegi lugematust. Selleks piisab hetke majandusliku seisu analüüsist.

Pealegi, kui keegi hirmub oma lemmikraamatute kadumise pärast, siis mis on parim, mida ta saab teha. Tormata seda skaneerima, et vähemalt sisu säiliks, langetades sama hooga paberkandja hoidmise kulutõhusust.

Olukord on segane, täpsemalt täis üllatusi. Viimastel andmetel on e-raamatute populaarsus langemas ja müük stagneerunud kusagil 25 protsendi tasemel kogu raamatuäri mahust. Samal ajal on USA-s paberile trükitud raamatute käive viimased kolm aastat jätkuvalt tõusnud. Kui 2013. aastal müüdi umbes pool miljardit raamatut, siis enne möödunud jõulusesooni oli seal müüdud juba enam kui 571 miljonit raamatut. Kasv 14 protsenti.

Keegi ei tea põhjuseid. Ilmselt on neid mitu. Osa inimesi reageerivad pikemaajalisele raamatute kadumise trendile kui uue popi sünnile. Kui kodudes enam raamatuid ei ole, muutub paberist tellis atraktiivseks sisustuselemendiks ja kingituseks. Võib arvata, et mõne värskelt ilmunud märgilise teose puhul tahetakse omada esmatrükki. Kedagi haarab sentimentaalsus.

Lisaks on pandud tähele, et lastele ostetakse üheksal juhul kümnest paberraamatuid, mitte nende sisuga elektroonilisi faile. Kusjuures lastele on hakatud ostma rohkem raamatuid, võibolla reaktsioonina nende arvutilembusele ja lugematusele, öeldes, et oleme teinud kõik, mida suutsime – ostsime isegi raamatuid!

Ühte paberist raamatute populaarsuse trendi ei osanud aga keegi ette näha. See on suure edu saavutanud käelise tegevuse vaeguses täiskasvanutele mõeldud värvimise raamatud. Kuid see pole vist see, mida raamatu all mõeldakse? Kas raamatutele lüüakse hingekelli või muutub meie arusaam, mis on „raamat“? Muutuste kiirenenud tempoga arvestades peaksime olema aasta lõpus targemad.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.