Shelley Berger Pennsylvania ülikoolist ja ta kolleegid manustasid florida hobusipelgatele aineid, mis mõjustasid seda, millised geenid neil avaldusid. Kõigil ühte liiki sipelgatel on ühesugused geenid, aga see, kas kellestki saab pisut väiksemat kasvu korjesipelgas või pisut suuremat kasvu ja ka võimsamate lõugadega sõdursipelgas sõltub sellest, millised geenid millisel määral avalduvad ehk mõjule pääsevad. See tähendab, et spetsialiseerumise alus pole mitte geneetiline, vaid pigem n-ö epigeneetiline.

Berger ja kolleegid kirjutavad ajakirjas Science, et neil õnnestus noori sõdursipelgaid epigeneetiliselt mõjutada nõnda, et nad hakkasid tegelema märksa rohkem toidukorjega, kui teevad seda tavalised sõdursipelgad. Seejuures toimis mõjutamine ainult noorte sõdursipelgate puhul. Teatud vanusest alates jäid sõdursipelgad oma sõduriametile ustavaks. See eest noortel sipelgatel esile kutsutud käitumise muutus jäigi neile külge ega vähenenud selle 50 päeva jooksul, mil katse kestis.

Teadlased oletavad, et tõenäoliselt peaks epigeneetiliselt muuta saama ka teiste ühiseluliste putukate, näiteks mesilaste, käitumist.