Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri tuumajulgeoleku ameti juures uurime praegu, kuidas organisatsioonid, millel on leitud küberjulgeoleku seisukohalt puudusi, vastavat teavet omavahel jagavad. Selle töö ajendiks on vajadus, et häkkerite ohvriks langenud tuumajaam talletaks ja jagaks teavet kõikide teiste samal süsteemitüübil põhinevate tuumajaamadega. Sel moel saame tagada, et need süsteemid ei langeks ise sarnase rünnaku ohvriks.

See on tõeline väljakutse meile kui tööstusharule, sest tuumajaamad ei ole info jagamise praktikaid välja kujundanud nii hästi kui teistes valdkondades tegutsejad. Seega peame tõesti mõistma, millised on soodustavad ja takistavad tegurid taolise infovahetuse toimumiseks.

Mõistagi on tuumaelektrijaamade näide probleemide osas sarnane sellele, mis toimub kõigis kriitilise infrastruktuuri valdkondades. Tuumaelektrijaam küberrünnaku sihtmärgina on võrreldav kohaliku veepuhastusjaama või elektrivõrgustiku vastu suunatud rünnakuga – kui häkkerid saavutavad juhtimissüsteemide üle kontrolli, siis on neil võimalik näiteks tekitada voolukatkestus teie kodus või negatiivselt mõjutada teie kodulinna veevarustuse kvaliteeti.

Selleks, et nende probleemide tõelise tuumani jõuda, tuleb meil mõista kõiki asjassepuutuvaid osasid, sealhulgas neid tehnoloogilisi komponente, kontrollsüsteemidest arvutiteni, mida erinevate töötlus- ja tuumaelektrijaamade käigushoidmiseks rakendatakse.

Ühtlasi tuleb meil mõista regulatiivseid lahendusi, mis võimaldavad teatud liiki informatsiooni jagada nii siseriiklikult kui ka riikidevaheliselt ehk aru saada tehnoloogia ja õiguse omavahelistest seostest. See on üks neist probleemidest, mille kallal ma hetkel töötan.