Jutt käib energiasäästlikust ehitusest ja utoopilisena kõlavatest liginullenergiahoonetest. Liginullenergiahoone tähendab väga hea energiatõhususega hoonet ja sellisena tuleb ehitada alates 2019. aastast kõik avaliku sektori hooned. Kaks aastat hiljem ka kõik ülejäänud uued hooned.

Kuigi liginullenergia nõuded on kehtestatud üleeuroopalistena, on riigiti kliima erinev. Seetõttu seab iga riik ise metoodika, mille järgi arvutada vastava hoone energiatõhusus ehk ütleb, millised on parimad võimalikud energiasäästlikud ehitusviisid just selles paigas.

Selle osas ongi Tallinna tehnikaülikooli teadlaste uuringud Eestis aluseks, milliseid määrusi teeb ministeerium või kuidas need rakenduvad ehitusplatsil.

ERR Novaator uuris TTÜ liginullenergiahoonete uurimisgrupi juhatajalt professor Jarek Kurnitskilt, mida on teada saadud Eesti ainsa liginullenergiahoone – Rakvere Targa Maja ning TTÜ katsehoone teaduslikust uurimisest.

Eesti kliimas on suvel soe, mõni kord väga soe, talvel võib olla külm või väga külm. Olete toonud ühe näite, kus Rootsis tehti energiatõhusaid maju ja eksporditi neid Saksamaale, kus jällegi leiti, et kui maja on energiatõhus, siis milleks paigaldada küttesüsteemi.

Rootsist eksporditi väga hästi soojustatud ja ka muidu energiatõhusaid hooneid Saksamaale. Seal aga pandi tähele, et majade radiaatorid on peaaegu kogu aeg külmad, sest majad on nii hästi soojustatud. Saksamaal on soojem kliima ja küttevajadust peaaegu ei esinenudki. Sakslased said sealt aga idee teha passiivmaja ja jätta küttesüsteem üldse ära.

See idee on natuke utreeritud ja väga hästi pole need majad tööle hakanud. Neid on köetud ventilatsiooniseadme abil ehk sissepuhutavat õhku ikkagi soojendatakse. Mingisugune küttelahendus peab ka Saksamaal olema.

Kui me nüüd meie kliimast räägime, siis näiteks Rakvere Targa Maja puhul tegime tõesti ka arvutusi, kas seal oleks võimalik radiaatorküttest loobuda ja mis oleksid alternatiivid. See arvutus sai tehtud ehitushinna kokkuhoiuks ja püüda võimalikult soodsaid lahendusi leida.

Aga Rakvere näitel tuli vist välja, et ilma radiaatorita ei saa…

Saab küll, aga radiaator oli lõpptulemusena kõige odavam. Ka seal oli mitmeid muid variante, näiteks jahutustaladega kütmine – mis suvel jahutavad, võivad talvel kütta. Aga see variant ei olnud soodsam kui väikeste radiaatorite paigaldamine.

Analüüsisime ka ventilatsiooniga kütmist, aga selle variandi puhul läks energiakasutus päris suureks, sest ventilatsioonisüsteem ei käi päris ruumipõhiselt, kuigi seal oli suur hulk automaatikat ja reguleerimist.

Esines selliseid süsteemide keerukuse ja ülekütmise probleeme, mis olid kerged tekkima muude süsteemidega, või olid nad lihtsalt kallimad kui radiaatorküte. Seega lõpptulemusena sinna tõesti radiaatorid on paigaldatud.

Aga meie kliimatingimustes peab mingisugune küttesüsteem ka tulevikus olema.

Te tegite ka ühe tootja palvel katse radiaatorite soojusväljastuse kohta vastavalt sellele, mis pidi liigub radiaatorites vesi. Kas sellel on siis mingisugune vahe?

Jah, me oleme võrrelnud erinevate küttekehade efektiivsust. Mõõtsime tõesti paralleelselt ühendatud paneelidega radiaatoreid, mis on tavapärased, ja võrdlesime neid jadamisi ühendatud radiaatoritega, mille esimene ehk ruumipoolne pind on soojem ja seina poole jääv pind vastavalt jahedam.

Osa tootjaid on väitnud, et jadamisi ühendatud radiaatoriga saab energiat kokku hoida. Meie korraldasime laborikatseid ja arvutisimulatsioone, et teada saada, kas see on tõsi või mitte.

Ja see osutus suures osas blufiks. Tavapäraselt soojustatud hoone puhul jadamisi ühendatud radiaatori paneelid ei andnud energiakokkuhoidu. Küll aga andsid nad natuke soojema pinnatemperatuuri radiaatori ruumipoolsesse ossa, aga energiakokkuhoid oli umbes 0,2 protsenti.

Kuna igal alal on tihe konkurents, siis see tõesti huvitas radiaatoritootjaid ja nad tahtsid saada objektiivset informatsiooni, kas teatud tüüpi radiaator on parem kui teist tüüpi.

Kui räägime kütmisest üldisemalt, on oluline, kust soe tuleb. Liginullenergia maja puhul võib see tulla päikesest, tuulest või ka maasoojusest. Kas kaugküte on siinjuures üldse välistatud?

Kaugkütte süsteem on kindlasti võimalik ja on ka edaspidi konkurentsivõimeline. Näiteks Rakvere Targas Majas muutus olukord projekteerimise käigus, jäeti ära soojuspump, et ehitushinda kokku hoida.

Plaanis oli kogu maja ära kütta kaugküttega, aga lõpptulemusena siiski soojuspump paigaldati, kuna sinna oli tehtud juba kaks puurkaevu.

Seal on selline lahtine süsteem, kus ühest kaevust pumbatakse vett välja teise kaevu ja vahe peal saab võtta veest soojust välja, kasutades seda vett kas otse jahutuseks või soojuspumba kaudu ka kütteks.

Rakvere Tarka Majja tuli nii soojuspumba lahendus kui kaugküte, mida läheb vaja aga hästi vähe ja väga külmade ilmadega.

Aga ütleme nii, et pole olemas üht ja õiget lahendust. Iga maja ja krunt on peaaegu unikaalne ja igal objektil tuleb valikud teha lähtuvalt sellest, mis on kõige soodsam ja tehniliselt kõige mõistlikum. Kindlasti kasutatakse kaugkütet ka tulevikus. Kindlasti jäävad nad alles suurematesse asulatesse, kus on palju tarbijaid koos.

Kuna aga küttevajadused vähenevad, on võimalik kokku hoida kaugküttesüsteemi kadusid kokku hoida. Madala-temperatuurilised süsteemid võimaldavad kasutada plasttorusid ka kaugküttes, mis on odavamad paigaldada ja pikema elueaga.

Te olete vaadanud ka mõningaid riigi kavandatavaid hooneid, kus palju betooni ja klaasi. Olen näinud nende põhjal tehtud arvutust, et jätkuvalt on energiasäästlik teha hooneid, millel on väikesed aknad ja paksud soojustatud seinad, või suuremad, aga paksud aknad ja veel soojemad seinad. Kuidas siis on – kas tänapäevaseid suurte akendega klaasist ja betoonist maju on üldse võimalik energiasäästlikena teha?

Meie kliimas ei ole otstarbekas väga suurte klaaspindadega liialdada. Ühelt poolt lähevad ilmselgelt küttekulud suuremaks, aga teiselt poolt suvekuudel on vaja ka palju jahutust. See nõuab ratsionaalset lähenemist.

Samas ei saa öelda, et arhitektidel ei oleks vabadust. Ka liginullenergia hooned võimaldavad teha hoonetele aknaid nendes suundades, kus tõesti on väärt vaated. Kui klaasi tahetakse kasutada puhtalt esteetika pärast, et hoone oleks väljast vaadates nagu klaaskast, siis on kindlasti võimalik klaasi kasutada ka viimistlusmaterjalina soojustatud seina peal.

Igale ajajärgule on omane teatud arhitektuurikeel ja praeguse perioodi arhitektuurikeel ei soosi selliseid ülisuuri klaaspindu. Pigem hakkavad need vähenema, sest neid on küllaltki palju tehtud. Ja inimesed on küllaltki palju higistanud nende suurte klaasakende taga ning näinud kui ebamugav on, kui päikesevarjestused ja tehnosüsteemidega tagatud küte ja jahutus ei ole korras.

Suund on, et akendega ei liialdata ja ainult aknaid tehakse põhisuundadesse ja sinna kuhu on vaade.

Liginullenergia hoone eluiga peaks olema umbes 50 aastat ja nendesse majadesse pannakse arvestatav hulk tehnosüsteeme. Kui pikk on nende eluiga?

Selliste tehnosüsteemide eluiga on 20-30 aastat. Kui räägime mitte-elamutest, siis nende renoveerimistsükkel ongi 20 aasta kanti. Tihti renoveeritakse hooned enne, kui tehnosüsteemid on tehniliselt vananenud, aga nad kipuvad vananema moraalselt.

20 aastaga jõuab tehnoloogia nii palju areneda, et kogemuse põhjal võib väita, et selle ajaga on tegu hirmus vanamoodsate süsteemidega.

Hooned ise püsivad 50 aastat, 100 aastat või kauemgi, kuid tehnosüsteeme uuendatakse ja nende eluiga pole ka elamute puhul üle 30 aasta. Juba projekteerimisel tuleks tähelepanu pöörata sellele, et neid süsteeme oleks võimalik ka lihtsalt uuendada.

Kas see tähendab, et 20-30 aasta pärast ootab ees päris kulukas väljaminek?

Kindlasti on see kulukas väljaminek kui remonti teha. Kõige kallimad on need remondid, kus muudetakse ruumijaotust, millega kaasnevad siseviimistluse uuendamise kulud. Tehnosüsteemide osakaal on reeglina juba väiksem.

Seega tehnosüsteemide remondi ja uuendamise maksumus tuleb natuke teistest kohtadest, aga muidugi oma osa selles on ka tehnosüsteemidel.

Energiasäästliku või nutika maja ehitamine tähendab, et koostööd peavad tegema lisaks arhitektile ja sisekujundajale ka füüsikud, sisekliima ja tehnosüsteemide eksperdid. Kuidas selline koostöö käib ja kuidas see võiks viie aasta pärast välja näha?

See ongi kindlasti kõige suurem väljakutse. Selge on see, et mõttetööd tuleb selliste hoonete projekteerimisel teha oluliselt rohkem. Seda näitas ilmekalt ka Rakvere Targa Maja projekteerimine, kus korduvalt neid tehnilisi lahendusi muudeti, tehti uusi variante, eelarvestati uuesti ja püüti leida optimaalsemaid lahendusi.

Kindlasti pole meie projekteerimiskultuur selleks praegu valmis, sest see erineb väga oluliselt praegusest projekteerimispraktikast.

Praegu ollakse harjutud sellega, et arhitekt teeb oma joonised, annab need eriosade projekteerijatele, kes teevad järgmise tööna oma osa ja siis ongi asi valmis.

Aga liginullenergia hoone juures on vaja, et projekteerijad töötaksid ühtse meeskonnana ja arhitekt ei teeks oma tööd lõpuni, vaid vahepeal juba kuulaks eriosade insenere ning koos otsitaks uusi lahendusvariante.

See on palju interaktiivsem ja aeganõudvam protsess. See nõuab projekteerimiskultuuri muutust. Vastasel juhul on oht, et see hoone läheb palju kallimaks, kuna eriosade projekteerijad peavad sisuliselt parandama arhitektide vigu ja see on üldiselt väga kallis lõbu.

Ehitusturule on suurim väljakutse, kuidas ehitusprotsesse tõhusal moel korraldada, et projekteerijatel oleks piisavalt palju oskusteavet, et nad saaksid hakkama.

Samuti et tellijad oskaksid projekteerimise projektijuhtimist õigesti tellida ja arvestada selle jaoks piisavalt aega ning see eelarvesse ära mahutada.

Need samad tehnosüsteemid, olgu nendeks päikesevarjestused või ventilatsioonisüsteemid, on läinud sedavõrd keerukaks, et mutrivõtmega mehest parandamiseks enam ei piisa. Kas see, et tehnosüsteemide hooldamiseks on vaja spetsialisti, kergitab lõpuks ka majade hoolduskulusid?

Need kindlasti lisavad hoone hooldusvajadust. Kuidas nende süsteemidega praktikas hoolduses hakkama saadakse on kindlasti omaette küsimus. Tehnosüsteemide hooldamise küsimus on üldse suhteliselt terav nii uutes kui olemasolevates hoonetes ja see on üks selliseid valdkondi, millele pole piisavalt tähelepanu pööratud.

Selle tõttu ka väga palju meie uuringutest on lihtsamate ja töökindlamate, poolpassiivsete lahenduste otsimisele. Ongi võimalik kasutada väga keerukaid lahendusi, et majad hakkavad raketiteadust meenutama, või siis proovida võimalikult passiivsete lahendustega hakkama saada, mis teevad nende hooldamise lihtsaks.

Kinnisvaraekspert: energiatõhusate majade energiasääst nõuab kõrget hooldustasu

ERR Novaator uuris 1Partner Kinnisvara tegevdirektorilt Martin Vahterilt, millisena näeb tema mõju ehitus­ ja kinnisvaraturule. Martin Vaher märkis, et enamus inimestest ei tee endale praegugi selgeks, mida majade energiamärgis tähendab ning energiamärgiste süsteem ongi tehtud lihtsaks, et ostja ei peaks väga palju nuputama, mida tähendab energiamärgisel A, B või C klass. Samas on Vahteri sõnul praegusele ostjale energiasäästust jätkuvalt olulisem korteri ruutmeetri hind.

Kui viie aasta pärast nõutakse majadelt suuremat energiatõhusust, siis kas see võib veelgi kergitada uusehitiste hindu? „Hea paralleel on tuua autodega: kümne aastaga on autod läinud ikkagi säästlikumaks, sama moodi on ehitusega. Isegi kui ma saaks 10 aasta vanuse auto, mis oleks täiesti uus, siis ta tegelikult ei vasta tänapäeva nõuetele – ikkagi tahetakse uut ja säästlikumat. Majadega on sama moodi.“

Tema hinnangul ei tee see tõenäoliselt uusehitise hinda otseselt kallimaks. Samas kaasneb uute majade energiasäästuga paratamatult hulk keerukaid tehnoseadmeid, mis omakorda vajavad hooldust ja remonti. „Küttekulud on madalamad, aga kogu nende seadmete haldus­ ja hoolduskulud on suuremad. Töömees peab nüüd olema targem – ta ei saa enam olla tavaline lukuvahetaja, ta peab olema spetsialist, kel on mõõteriistad ja oskused ning tema töö hind on oluliselt kallim,“ selgitas Vahter.

Seega uude majja kinnisvara soetades võidab ostja küttekuludes, kuid haldus ja hoolduskuludesäästu osas pole Martin Vahter sugugi enam kindel.

Õhksoojuspumpadesse, küttesüsteemide renoveerimisse, maja soojustusse ning uutesse soojapidavatesse akendesse investeerimine on Vahteri hinnangul igal juhul hea mõte, sest see tõepoolest tagab säästu, kuid väga keerukate tehnosüsteemide puhul tuleb säästust maha arvestada hoolduskulud.

Tema sõnul on need ostjad, kes väga teadlikult otsivad nutikaid ja liginullenergia maju, lihtsalt mõtteviisiga, mis soosib keskkonnasäästu ja säästlikku elamist. „Selgelt on see praegu ikka rohkem fännidele ja säästliku mõtteviisiga inimestele.“

Tallinna tehnikaülikool ja Eesti teadusagentuur korraldavad täna Energia avastuskeskuses teaduskonverentsi liginullenergiahoonete projekteerimisest ja ehitamisest „Liginullenergiahooned täna ja homme“.