Kristjan Port: Snowden pakkus Fermi paradoksile uue seletuse ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rooners Toy Photography/Creative Commons

Kuna inimelu on ühekordne ja kõik seni saavutatu lõppeb koos eluga, siis tänu teadmiste kuhjumisele, (kui neid talletada), jääb mulje, et järgmine põlvkond on eelmisest targem ja tulemuslikum. Nii sünnib usk, et teadmiste kasv võrdub liigi arenguga, st teadus arendab inimliiki.

Järelikult on elul eesmärk. Teaduse, tehnoloogia, majandusliku arengu ja sotsiaalse organisatsiooni muutused teenivad inimeseks olemise paranemist. Nähtuse võib kokku võtta sõnas „progress“. Juhul, kui see on nii, siis seletab see, miks meil on olemas kosmoselaevad. Kui anda veel natuke aega, siis iga kosmosetehnika poolest mõõdukalt varustatud ja imperialistlikult tagasihoidliku motivatsiooniga tsivilisatsioon suudaks mõne ajaga allutada enda hüvanguks terve galaktika.

Järelikult suureneb koos universumi vananemisega tõenäosus, et kusagil olev elu teeb kõvasti lärmi ja oleks seetõttu peagi teistele märgatav. Oma planeedilt lahkumiseks vaja minevad paar miljonit aastat on kosmilises mõttes lühike viiv. See tähendab et võõrastele tsivilisatsioonidele on olnud piisavalt aega kasvõi kogu Linnuraja koloniseerimiseks. Kuid tõenäosuslikkuse kasvu kiuste ei ole meil mitte ühtegi selget märki elust väljaspool koduplaneeti. Olukord on paradoksaalne. Probleemile pööras tähelepanu füüsik Enrico Fermi ja seetõttu tuntakse seda ka Fermi paradoksina.

Pool sajandit on püütud kosmiliste naabrite mitte-kuulmist/nägemist põhjendada erinevate hüpoteesidega. Võibolla on kauged kolonisaatorid juba ammu kohal ka planeedil Maa. See tähendab, et meie olemegi kusagilt mujalt siia toodud. Nähtamatuse põhjuseks võib olla ka kosmiliste eluvormide esindajate vaikne loomus, kes ei soovigi kõva lärmi teha ega endast füüsilist ega informatiivset reostust maha jätta. Sellisel juhul me ilmselt pole kaugete külaliste sugulased.

Võibolla on probleemiks energia? Inimühiskonna viimane ja tehnoloogiliselt kõige rikkam arenguhüpe on aset leidnud tänu üliodavale energiale. Seetõttu on pakutud, et tehnoloogia kasvatab energiakulu. Viimane hakkab järgmise arengusammu sooritamist pidurdama. Näiteks on loobutud suurtest energiamahukatest kosmoseprogrammidest. Juhul, kui kaugete eluvormide areng sõltub samuti energiast ja miks ei peakski, siis võivad nad olla samasuguse energiaketiga oma planeedi külge aheldatud ning me teineteist ei kuule ega näe.

Progressile rajanevad veel paar huvitavat ideed. Näiteks kui mingi tsivilisatsioon jätkab arenemist väga kõrgele tasemele, siis miks ta peaks loobuma mängust, mille sisuks on katse luua uus elu. Inimene püüab juba praegu sama teha ilma, et oleks oma arengus jõudnud kuigi kaugele. Seetõttu võib pidada suhteliselt tõenäoliseks, et elu planeedil Maa ongi taoline eksperiment, milles 99 protsenti katsetusi erinevate liikidega on juba edutult lõppenud. Hetkel käib mäng inimest sisaldava katsega. Nii nagu ei taju mänguauto, et sellega mängitakse, jääb ka meid ümbritsev kosmos meile hoomamatuks.

Alternatiivselt on nood kauged elulised jõudnud meiega sarnaselt robotite arendamise arengujärku. Õigemini on nad jõudnud kaugemale. Punkti, milles robotid koos tehisintellektiga muutusid inimesest võimekamaks ja nagu inimene kipub tegema tema mõistusele allajääjatega, on masinad neist vähem taibukamatena mahajäänud eluvormid samuti ammu vallutanud.

Paremal juhul on eluvormid muudetud Matrixi filmis kirjeldatud bioloogilisteks patareideks, halvemal juhul pole elusaid olendeid enam alles. Kuna kohanevatest liikmetest infot vahetavas süsteemis toimuv lävimise viis ehk meie mõistes keele evolutsioon ja masinate tajumehhanismid erinevad inimese omast, siis tõenäoliselt me ei saaks nende jutust aru, isegi kui sellist signaali iga päev kohtaksime.

Kõige värskem Fermi paradoksi selgitus pärineb suurriikidepoolse interneti andmevoogude pealtkuulamise paljastanud Edward Snowdenilt. Ta peab võimalikuks, et mõni elujärjelt meie tasemele või kaugemale jõudnud tsivilisatsioon on samuti andmete pealtkuulamise kriisist väljumiseks hakanud kogu kommunikatsiooni krüpteerima, tehes seda nii hästi, et kõrvaltvaataja jaoks ei eristu krüpteeritud andmevoog taustamürast.

See toob meid alguse juurde tagasi. Nimelt võib arvata, et progress on näiline ja mõningane eduks tõlgendatav meie liigi elus on vaid kosmilises ajas lühike ning juhuslik episood, mis suures pildis ei erinegi taustamürast.

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: