Niisuguseid seoseid on märgata nii liikide sees kui ka liikide vahel. Fossiilleidudest nähtub, et ka miljonite aastate vältel on neid püsima jäänud. Mõnede bioloogide arvates võiks mõned neist seostest oma universaalsuses ja kestvuses kuulutada lausa loodusseaduseks. Teised on arvanud, et võibolla võiks looduslik valik siiski mõnikord viia ka mõne sellise seose kadumisele.

Nüüd on norra ja ameerika teadlased teinud asjakohaseid katseid äädikakärbestega ja leidnud, et selle seose puhul, mida nemad uurisid, on asi natuke nii, aga pisut ka naa. Äädikakärbeste kohta on teada, et mida väiksemad on mõne kärbse tiivad, seda ümaramad need on. Kui kui tiivad juhtuvad olema suuremad, siis on need samas ka piklikumad.

Geir Bolstad Norra teadus- ja tehnikaülikoolist ja ta kolleegid rakendasid oma katses kärbestele esialgu küll mitte looduslikku, vaid kunstlikku valikut, lastes järglasi saada ainult neil kärbestel, kellel tiiva suuruse ja kuju vaheline seos oli veidi paigast ära.

Juba 26 põlvkonna pärast oligi neil aretatud terve hulk kärbseid, kellest osal oli tiivaseos tavakärbestega võrreldes lausa vastupidine – suured tiivad ümarad, väikesed tiivad piklikud. Osal seevastu liialdusse kaldunud, suured tiivad piklikust piklikumad, väikesed tiivad ümarast ümaramad. Ainult 26 põlvkonnaga looduses 50 miljoni aasta jooksul kinnistunud suhte muutmine näitab, et päris jäiga seose ja ainuvõimaliku lahendusega tegu ei ole.

Kuid kui teadlased neil muudetud tiivasuhtega kärbestel siis jälle omapead elada lasid, selgus, et juba 15 põlvkonna pärast olid nende järglastest saanud täiesti tavalised äädikakärbsed – väikesed tiivad parajalt ümarad, suured parajalt piklikud. Nii et pikemas plaanis hakkas seaduspära jälle kehtima. Looduslikus oludes olid edukamad lõppkokkuvõttes ikka traditsiooniliste tiibadega äädikakärbsed.

Teadlased kirjutavad nüüd Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et küllap need traditsioonilised suhted annavad siis tiibadele paremad aerodünaamilised omadused kui ebatraditsioonilised suhted ja nii võttes tundub, et tegu on paratamatu evolutsioonilise tasakaaluseisundiga ehk miks mitte siis mõnes mõttes loodusseadusega.