Galerii: Eesti suurima röövlinnu arvukus kasvab jõudsalt ({{commentsTotal}})

Kui Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi töötajad hiljuti merel jääuuringute jaoks andmeid kogumas käisid, nägid nad lähestikku ühteteist merikotkast. Loodusmeeste sõnul on nende kuninglike lindude arvukus Eestis viimastel kümnenditel tublisti kasvanud.

Meresüsteemide instituudi operatiivokeanograafia töörühma inseneride Kaimo Vahteri ja Siim Pärdi sõnul olid nad parasjagu Pärnu lahes jäälõhkuja pardal rannast umbes kaheksa-üheksa kilomeetri kaugusel jääolusid vaatlemas, kui nad nägid kolme merikotkast hülgepoja kallal.

Tagasi sõites, umbes seitse kilomeetrit rannikust, nägid nad surnud hülgepoega söömas korraga juba kaheksat merikotkast. Üks neist lendas minema aga enne, kui Vahter nende pildistamiseks kaamera valmis jõudis seada. “Laeva lähenedes lendasid muidugi ka need seitse pildile jäänud kotkast lõpuks ära,” lisas Vahter, kes röövlinnud laevateest umbes 100 meetri kauguselt jäädvustas.

Nii palju merikotkaid polnud varem korraga näinud ei meresüsteemide instituudi insenerid, ega neid sõidutanud veeteede ameti laeva EVA-316 meeskond. Ent looduseuurijad kinnitavad: kes silmad lahti mere ääres liigub, näeb looduskaitse all olevaid merikotkaid (Haliaeëtus albicilla) peaaegu alati, sest tänu kaitsemeetmetele on nende arvukus viimastel kümnenditel tublisti tõusnud.

“Enam pole harvad ka juhud, kus korraga nähakse 20 ja rohkem merikotkast,” ütles Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi peaspetsialisti Margus Ots. Ta viitas ka Tartu ülikooli arendatavale e-elurikkuse andmebaasile, mis näitab, et näiteks 2014. aasta 30. juunil nähti Käina lahel kokku koguni 60 merikotkast ja kaks aastat varem samas kohas 43 isendit.

Võrdluseks: 1960ndate aastate lõpus polnud Eestis mitme aasta jooksul teateid ühestki edukast pesitsusest, ent 2013. aasta seirearuande järgi on meil praegu pesitsemas juba 220-250 paari merikotkaid. 

Ka kotkauurija Urmas Sellis ütles, et nii nagu merikotkaste asualadel üldiselt, läheb neil hästi ka Eestis. “Vaatlesin just paari nädala eest Venemaal ühes kohas 74 merikotkast. Varem oli neid samas piirkonnas koguni 250 koos olnud,” rääkis ta. “Kuna inimesepoolne tagakiusamine on juba aastakümneid minimaalne olnud ning ka laastavalt mõjunud kemikaalid keelatud, võib nende arvukus tõusta piirini, mida looduslik tasakaal võimaldab,” sõnas Sellis meie suurimate röövlindude kohta, kellel pole looduslikke vaenlasi.

Vanemad merikotkad alustavad pesitsust

“Kuigi merikotkad ise ei tea, et neid merikotkasteks nimetatakse, on nad igati oma nime väärilised, kuna nad kohastusid poolveelise eluviisiga märksa varem kui inimesed rääkima õppisid,” rääkis Sellis oma uuritavatest. “Eine merejääl on merikotkale väga omane, võimalikke ohtusid siin peaaegu pole.”

Hea nägemine võimaldab merikotkastel kümnete kilomeetrite tagant jälgida naabrite tegevust ja vajadusel leitu jagamisel osaleda. Kui neile sobilikku toidupoolist kuskil rohkem vedeleb, koguneb neid toidulaua ümber palju. Seoses hüljeste arvukuse tõusuga jääb hülgepoegi ning ka vanu hülgeid eluraskustele enam alla ja merikotkas looduse sanitarina asub oma ülesandeid täitma.

Sellise sõnul ongi merikotkaste pildigaleriis näha tavapärast stseeni sanitaridest ajamas oma igapäevaseid asju. “Nende seas on nii vanemaid kui nooremaid linde. Vanemad on kollase noka ja silmaiirisega, samuti valge sabaga. Nooremad tunduvad nagu musta töö tegijad ikka – määrdunud olekuga ja tuhmid. Aga viie aastaga võivad nad saada ka vanemsanitariks, kellel vastav välimus, samuti on neil enam kogemusi ja oskusi. Ent kõigile pole see jõukohane.”

Sellis lisas, et piltidel on siiski rohkem aastaseid kuni neljaseid noorlinde, kes veel pesapaika ei otsi. “Näha on ka, et osadel kotkastel on rõngad jalas. Võib aimata nii Eesti sini-valgeid kui ka Soome velge-punaseid jalamärke.” Soome mittepesitsevad merikotkad on Eestis tavaline nähtus.

Merikotkad alustavad pesitsemist juba veebruari keskel, kui kohendatakse pesa ja kurameeritakse ning esimene muna munetakse alates veebruari lõpust, keskmiselt siiski 10. märtsi paiku. Ja siis enam pesa omapäi jätta ei või, sest munaroa huvilisi on mitmeid. Merikotka pesitsemist saab tänavu reaalajas jälgida lätlaste veebikaamera vahendusel.

Klõpsates allolevale pildile, saab vaadata merikotka pesitsemist.

Kotkaid kohati laeva jäätakistust mõõtes

Asjaolu, miks Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi insenerid tol päeval Pärnu lahel jäämurdjana, reostustõrjelaevana ja päästelaevana kasutatava EVA-316 pardal olid, on seotud teadustööga, mida juhib instituudi vanemteadur Tarmo Kõuts.

“Kauplesime ennast nendega kaasa, kuna EVA-316 läks nagunii üht laeva Pärnu sadamasse aitama. Nii saime teekonnal jääolusid registreerida ja hinnata jää poolt laevale avalduvat takistust,” rääkis ta. Nimelt uurib Kõutsi töörühm jääolude mõju laevade liikumisele. Täpsemalt, jääsurutist ja jäätakistust, mis mõjuvad liikuvale laevale ja piiravad selle liikumisvõimekust jääoludes.

“Oleme veeteede ameti mitmeotstarbelisele laevale paigaldanud seadme, mis mõõdab laevakere vibratsiooni,” lausus vanemteadur. Laeva liikumisel jääs tõukab masin laeva edasi. Samas takistab laeva edasiliikumist jää, mis järk-järgult järgi annab ja murdub. Sellest tekibki laevakere vibratsioon. Mida intensiivsem vibratsioon, seda raskemad on jääolud ehk seda suurem on ka laevale mõjuv jäätakistus.

“Laevakere vibratsiooni intensiivsust me laeva EVA-316 peal ühe minutiliste intervalliga registreerimegi ja laeva jäätakistuseks ümber tõlgime,“ ütles Kõuts.
Registreeritud andmed edastatakse reaalajas laevalt maapealsesse serverisse, andmed töödeldakse ja kuvatakse veebipõhises kasutajaliideses, mille prototüüp on näha siin. Praegu teevad teadlased tööd selle Euroopa Liidu rahastatud projektiga algatatud tehnoloogia täiustamise nimel, et lisada süsteemile prognoosivõimekust ja arendada see operatiivteenuseks.

Laevade jäätakistuse ekspertsüsteemi veebipõhine kasutajaliides, mis näitab reaalajas laevale mõjuvat jäätakistust laevateel. Erinevate värvidega esitatud jäätakistus on viieastmelisel skaalal. Sinised vektorid näitavad tuule suunda ja kiirust, mis on jääsurutise põhiline põhjustaja. (Allikas: Google/ TTÜ)

Lähtudes antud hetke ja prognoositavatest jää- ja tuuleoludest suudab laevade jäätakistuse ekspertsüsteem ennustada jäätakistust laevateel ette kuni 48 tundi. Kuna tuule poolt tekitatud jää sisepinged ehk jääsurutis muutub väga kiiresti, saavad nii laevakaptenid kui talvise navigatsiooni koordinatsioonikeskus olukorda paremini hinnata ja seega laevaliiklust jääs sujuvamalt ning ohutumalt korraldada. “Oluline on ka kütusesääst, sest jääsurutise korral on selle kulu palju suurem,” sõnas Kõuts. “Jäätakistuse prognoosi järgi mereleminekut ajastades võib säästa kütust koguni 20-30 protsenti ning vahel isegi rohkem.”



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: