Jõulude ajal süüakse rohkem kui vaja igal pool maailmas, mitte ainult meil Euroopas ja Ameerikas, vaid ka Aasias ja Aafrikas. Peamine probleem, mis elanikkonda häirib, on liigne toiduga kaasnev kaloraaž ja vähene füüsiline aktiivsus pühade perioodil. Miks on see probleem nii globaalne?

Aga sellepärast, et söömaajaga kaasneb seltskond ja vestlus. Kahjuks ei tule meie aju "multitaaskinguga" toime. Meile küll tundub, et saame mitme tegevusega korraga hakkama, kuid aju suudab korraga mõelda ainult ühte mõtet.

Kuidas me siis ikkagi saame korraga söödud ja jutud aetud? Need on kaks erinevat tegevust ja neid juhivad erinevad aju osad. Esimene nendest, söömine, on selgeks õpitud tingitud refleks, mis on liigutuslikus mõttes automatiseerunud ja seda protsessi juhib ajutüvi. Teine pool, mõttetegevust nõudev vestlus, saadetakse korda suuraju poolkerade koore osavõtul.

Söömistegevus ehk toidu suhu pistmine õpitakse selgeks juba varases lapsepõlves. Meil tekib liigutusvilumus toidupala sihtpunkti suunamisel - oma suu leiame üles ka kinnisilmi. Käe liigutus toidu viimisel suu juurde on sama automaatne nagu käimisel jalg-jala-ette panek. Need protsessid, mis on selgeks õpitud ja palju kordi üle korratud, ei vaja enam teadvuse osavõttu ehk meie mõtteorgan suurajukoor annab need tegevused ajutüve käsutusse. Kõik automaatsed tegevused juhitakse valdavalt aju põhimiktuumade ja väikeaju poolt.

Kahjuks ei kaasne nende organitega aga teadvustatud arusaamist tehtud tegevustest ehk me ei mäleta, kuidas täpselt liigutus kulges. Näiteks kui me räägime telefoniga sel ajal kui lahkume kodust, siis tänavale jõudes ja kõne lõppedes ei ole enam meeles, kas uks sai lukku või esiku tuli sai kustutatud. Kui me aga korrakski pöörame oma tähelepanu sellele, mida me teeme, siis on pärast ka tehtu meeles - see tähendab, et me teadvustame endale mida ja kus me hetkel korda saadame.

Suuraju poolkerade koor, mis osaleb mõtteprotsessides, on jõululõuna ajal tegevuses seltskondliku vestlusega ja seetõttu jõuab toit suhu märkamatult ning me ei kontrolli ära söödud toidu koguseid ega pane tähele iga suutäie maitset ja läbinärimisastet enne selle alla neelamist. Suurajukoor on vajalik peale mõtlemise ehk ainese analüüsimise, ka mälu jaoks ehk faktide salvestamiseks, uute teadmiste omandamiseks ning parema tähelepanu ehk keskendumise hoidmiseks.

Seega, kui me lülitame aeg-ajalt ehk vastavalt vajadusele söögilauas oma mõtted ümber ühelt tegevuselt teisele – vestluselt söömisele, siis suudame ka tähele panna seda, mida me sööme, kuidas me sööme ning jõuame ka mõelda: kas ma üldse tahan süüa. Alati ju ei pea sööma, vestluses võib osaleda ka toidupala suhu pistmata. Lähtudes inimese füsioloogiast ja toitainete vajadusest ei ole sugugi arukas süüa siis kui kõht pole tühi.

Samuti pole mõtet süüa seda, mida ei soovi, ehk seda, mida keha ei vaja. On teada, et mida rohkem inimene sööb erinevaid köögivilju, seda paremini saab ta kätte kehale vajalikud vitamiinid ja minaraalained ning seletamatud isud millegi hea järele jäävad ära või muutuvad harvemaks.

Kokkuvõtlikult, et vältida ülesöömist, on vaja teha sellest teadvustatud ettevõtmine. Teadlikku valikut enne iga suutäit on kergem teha, kui mälumise ajaks on toidupala või söömisriistad käest ära pandud.