Pakkumisel on kümneid erineva kvaliteediga kivistisi. Hinnad algavad ühest dollarist ja ulatuvad ligi 1300 dollarini. Eesti paleontoloogid ja geoloogid on ärevil, sest tegemist on reguleerimata ja halli äriga. Kui algul kahtlustati koguni, et tegu võib olla mõnest Eesti teadusasutusest varastatud eksemplaridega, siis midagi sellist pole teadaolevalt ilmsiks tulnud. Kõige tõenäolisemalt on tegu Venemaalt pärit kivististega, mis kuidagi Eestisse toodud ja siit kaudu realiseeritakse. Seda enam, et mõnedel eksemplaridel on juures märked, mis viitavad Peterburi piirkonnast leidmisele, nendib saate „Pealtnägija“ meeskond oma Facebooki kontol.

ERR uudisteportaalile antud intervjuus nendib Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi professor Tõnu Meidla, et Eesti praegune kivististe kaitseks tehtud määrus on ajale jalgu jäänud ja mõelda võiks kompensatsioonimehhanismide loomise peale, et haruldasemate fossiilide leidjad vääriliselt tasustatud saaksid.

Kui ulatuslikult on Eestis fossiilide ja kivististega kauplemine üleüldse reguleeritud ja milline kaitse laieneb teaduslikust seisukohast väärtuslikematele leidudele?
On olemas üks väike grupp leide, millel on olemas ministri määrusega kaitse. See on aga suhteliselt veniv definitsioon, sest sellesse kuuluvad tõepoolest mõned väga haruldased leiud ja ka teise kategooria kivististe tervikleiud, mida tavaliselt tervena ei leita. Väga kindlat ja selget määratlust on raske anda, sest valdkond on selline, et praktiliselt igas kivististe ja organismide rühmas tuleb aeg-ajalt ette unikaalseid leide. Määrus ei saa neid kõiki ette näha.

Põhimõtteliselt on ekspordiloa saamiseks ette nähtud ekspertiis. Kuid ma ei ole teadlik, et kusagil oleks kirjas, et fossiilidega kaubelda ei tohi. Pigem sõltub see sellest, kui kompetentne on kaupleja ja milline on mastaap. Ma ei ole esoteerikakauplustes näinud müügil lausa selliseid kivistisi, mille puhul hakkaks kahju, et see müügil on.

Kuid ma tean, et näiteks Taanis pidi olema korraldus, et kui leitakse midagi unikaalset, siis tuuakse see ekspertiisi ja kui see teeb kindlaks, et tegu on väärtusliku kivistisega, siis see kompenseeritakse. Leid antakse üle muuseumile ja ülikoolile, kus seda säilitatakse ja vajadusel eksponeeritakse.

Kas Teie hinnangul oleks taoline lahendus Eesti praktiline või teostatav?
Ma usun, et hetkel oleks vaja probleem eelkõige üles võtta ja põhjalikult läbi rääkida ning arutada. Keeldude ja reeglite tegemisega on tõenäoliselt mõttekam tegeleda siis, kui meil on juba teatav trend. Mulle näib, et küsimus on vajunud kauaks unustusehõlma. Kivististe teema pole ka looduskaitse küsimustes olnud primaarne või väga tähtis.

Kuna kompetentseid inimesi on üldse vähe, kes nendest midagi arvata oskaksid, siis ongi nii, et praegu otseselt pole minu teada plaani sellel teemal midagi väga suurt ette võtta.

Veebikeskkonnas eBay müüdavad kivistised on säilinud harukordselt hästi ja tegu on tervikleidudega. Kui sageli paleontoloogid Läänemere regioonist taolisi kivistisi leiavad?
Sellel ei ole ühest vastust. On teatud leiukohad, kus leitakse väga sageli väärtuslikke kivistisi ja on teatud leiukohad, kust pole neid kunagi leitud või ammu nähtud. On ka teatud leiukohad, kus võib aktiivselt materjali koguda, aga midagi väärtuslikku ei ole ette sattunud. See sõltub suuresti sellest, kui teadlik on inimene, kes läheb fossiile otsima.

Mõnedes paikades on põhjust paljanditel silma peal hoida. Näiteks Saaremaal olid kümmekond aastat tagasi piirkonnad, millel hoidsid silma peal kohalikud, kuna oli karta, et välismaalased või omamaalased tulevad sinna n-ö omavoliliselt paasi murdma. Praegu on see (olukord) maha rahunenud.

Kas Teie karjääri vältel on tulnud ette veel juhtumeid, kus Eestist või Eesti kaudu üritatakse fossiile välismaale müüa?
Väga vanu juhtumeid on ilmselt veelgi, aga viimane, millest ma kuulsin, oli see, et aastaid tagasi kogus keegi fossiile karjäärist, kus kivistised muidu purustajasse lähevad ja taotles siis väljaveoluba.

Teine juhtum oli selle aasta märtsis või aprillis, kui sain ma kirja, kus mainiti, et keegi Vene kodanik tahab oma Peterburis tegutsevale ettevõttele Eestis n-ö jätku luua ja võtta ühendust tehnikaülikooli geoloogidega. Tal oli isegi soovitaja, kuna oli meie kunagise koostööpartneri tudeng. See koostööpartner oli põgusalt kirjutanud, et kui see teile tüli ei tee, siis võiksite temaga rääkida. Tol hetkel lõppes see niimoodi, et ta ei ilmunudki välja. Ma ei tea, kas see firma, millest räägiti, on asutatud või mitte.

Milline roll võiks olla taolistel fossiile prepareerivatel ja puhastavatel ettevõtetel?
Maailmas on riike, kus need teevad teadlastega aktiivselt koostööd. On isegi nii, et kogenud ja tundliku käega preparaator võib olla tegelikkuses vägagi hinnatud. Üks niisugune oli Oslo geoloogiamuuseumi palgal, ilmselt on neid veel.

Saksamaal on suur hulk amatöörpaleontoloogide ühinguid, kes tegutsevad samuti käsikäes teadlastega. Tihti on nii, et nad teevad oma kollektsioone teadlastele kättesaadavaks, saades neilt samal ajal abi ja konsultatsiooni. Kuid on ka inimesi, kes selle poolega üldse ei tegele ja keskenduvad puhtalt kommertsiga, otsides kivistisi selleks, et neid müüa. Tšehhi kolleegid on olnud vahel väga kurjad saksa kommertspaleontoloogide peale. Praeguseks ütlevad nad, et tšehhid ise on juba tihti hullemad kui sakslased.

Eelnevat arvestades, kuidas Eestis olukorda parandada annaks?
Eks me peame endale ise ka tuhka pähe raputama, kuna me ei ole piisavalt aktiivselt peale käinud. Kui tehti vahepealset looduskaitseseaduse versiooni, siis panustasin sinna aktiivselt, kuid mulle näis, et see panus ei jõudnud kuhugi. Sellest on möödas ka kümme aastat. Praegune kivististe kaitseks tehtud määrus on ajale jalgu jäänud.

See tuleks üle vaadata, aga peale selle tuleks tõsiselt realiseerida süsteem, et oleks olemas toimiv kontroll ja et ekspertiisinõuet ikka täidetaks. Tõenäoliselt peavad eriala inimesed istuma korra kokku ja arutama põhjalikult läbi n-ö kauplemise küsimuse. Unikaalsete asjadega äri tegemine on loomulikult teadlastele raskesti vastuvõetav, aga meil peaks olema siiski mingi võimalus pakkuda inimestele kompensatsiooni, kes oma asjast ilma jääb.

Teisel juhul pole loota, et keegi oleks valmis tulema oma kiviga ekspertiisi, kui ta teab, et ainus, mis juhtuda saab, on selle konfiskeerimine ja sellega lugu lõppeb. Tõenäoliselt oleks tarvis süsteem tööle panna niimoodi, et eksisteeriks teatud lubadused kahe poole vahel, kes tunnevad huvi kommertspoolelt ja nende poolt, kes peaksid tundma huvi selles suhtes, et teadusele midagi kaotsi ei läheks.

Muidugi on võimalus kaubanduslik pool täielikult keelata, aga ma kardan, et sellega on nagu alkoholi keelamisega. Seda on raske realiseerida. Ma olen täiesti veendunud, et kui toll piiril mõne auto peatab, kus on kivistisi ja juht ütleb, et veab ainult kive, siis võib see nõnda läbi minnagi. Kunagi käis ringi isegi idee, et proovida tollitöötajatele koolitus pakkuda, kuid praegu näib huvi puuduvat.

„Pealtnägija“ ootab vihjeid halli äritegevuse kohta aadressil [email protected]