Linnaelu muudab ämblikud suuremaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Elizabeth Lowe/Sydney ülikool

Ajakirjas PLOS ONE ilmunud töö näitlikustab Sydney näitel, et linnades elavad ämblikud on metsikus looduses elavatest suguvendadest kordades suuremad ning saavad rohkem järglasi. Nähtav trend peab töö autorite sõnul tõenäoliselt paika ka mujal maailmas.

Kuldvõrkurlaste (Nephila) perekonnale keskendunud Elizabeth Lowe'i töörühm uuris 222 liiki Nephila pluimipes kuuluvat ämblikku ning leidis, et mida rohkem piirkonnas betoneeritud või asfalteeritud pindu leidus ning mida kaugemal põõsastikest lülijalgsed elasid, seda suuremaks näisid nad kasvavat. Keskeltläbi oli linnaämblike kehakaal metsikus looduses elavatest liigikaaslastest kolm korda suurem. Kui viimaste kehamass jäi 0,5 grammi piirile, siis linnas elavate lülijalgsete kehakaal ulatus 1,6 grammini.

Töörühm oletab, et erinevuse taga on elukeskkonna temperatuur ja saagi rikkalikus. Linnade soojussaarte efekt on hästi dokumenteeritud – asfalteeritud ja betoneeritud pinnad talletavad rohkem soojust. Selgrootud on temperatuuri suhtes aga eriti tundlikud. Samuti kalduvad inimesed oma elutegevusega ämblike saagiks olevaid putukaid ligi meelitama, mis kindlustab ämblikele stabiilsema ja külluslikuma toidulaua.

Lowe'i töörühma sõnul võiks aga ilmingut tervitada, kuna ämblikud hoiavad kahjurite populatsiooni kontrolli all, täiendades samas ise lindude toidulauda.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: PLOS ONE

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: