Ülienergeetilised osakeste vood lähtuvad samast regioonist

Maad tabavad iga päev osakestevood, mille kantav energia on vaid murdosa sellest, mida inimesed ise neile anda suudaksid. Ülienergeetiliste kosmiliste kiirte lähteallikaid otsinud füüsikud leiavad, et need näivad lähtuvat suuresti ühest ja samast taevapiirkonnast.
Kõige võimsama inimkonna poolt konstrueeritud osakestekiirendi Suur Tuumaosakeste Põrguti suudab järgmisest aastast anda selles ringlevatele prootonitele energia, mis küündib 7 TeV'ni (teraelektronvoldini). Kuigi umbes sama suurt energiat kannab kiiresti lendav sääsk, andis see aluse isegi kohtuasjaks, milles nõuti maailma hävitamise ohu tõttu põrguti töö lõpetamist.
Reaalsuses pommitatakse planeeti aga iga päev osakestega, mille kantav energia on kümneid miljoneid kordi suurem, teenides õigustatult hüüdnime 'oh-mu-jumal-osakesed'. Juba ainuüksi USA-s Utahi osariigis asuvas kõrbes laiuva Teleskoobirivi moodustavad 1500 ruutmeetrit katvad detektorid on viimase viie aasta jooksul registreerinud vähemalt 72 taolist osakest.
Osakeste päritolusse selgust tuua üritanud teadlaste sõnul peaks neile piisava energia andmiseks magnetlõksu püütuna kiirendatama miljoneid aastaid. Kuna pärast looduslikust kiirendist vabanemist saavad nad vabalt mikrolaine taustkiirguse moodustavate footonitega vastastikmõjju astuda, peab nende allikas asuma kosmilises mõttes suhteliselt lähedal, vähem kui saja megaparseki ehk 300 miljoni valgusaasta kaugusel.
Oh-mu-jumal-osakeste lähtesuuna määramiseks pidid astronoomid appi võtma teleskoobirivi lähistel asuvate optiliste teleskoopide poolt kogutud andmed. Atmosfääri tabades ergastavad kosmilised kiired lämmastiku aatomeid, vallandades samas ka osakeste kaskaadi. Kokkupõrget ja vallandunud osakeste registreerimist lahutava aja põhjal on võimalik tuletada osakeste energia ning täpse registreerimispaiga alusel nende lähtesuund.
Töörühm jättis ülienergeetilistest osakestest sõelale osakesed, mille kantav energia ulatus üle 57 EeV (eksavoldi). Sammuga kindlustati, et galaktiliste magnetväljade mõju osakeste liikumisuunale minimaalne oli. Analüüsis jagati taevalaotus 20-kraadise läbimõõduga ringikesteks ja loeti kokku, palju ülienergeetilisi osakesi igast regioonist lähtus. Neist ühest pärineski kolmandik nähtud osakestest. Tõenäosus, et tegu on juhuste kokkulangevusega, on aga 1,4:10 000'le, misläbi ei saa järeldust veel lõplikuks kuulutada.
Samas võib tulemus täiendavate ülienergeetiliste osakeste registreerimisega statistiliselt olulisemaks muutuda. Osakeste allika leidmine jääb aga väljakutseks, kuna teadaolevalt ei asu piirkonnas midagi märkimisväärset. Regioon asub isegi kohaliku galaktikate superparve tasandist kergelt väljaspool.
Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: ApJL