Passiivse maavara saab tunnistada aktiivseks ehk kaevandamise vääriliseks, kui tema toodete hind tõuseb tasuvaks, kui leidub uusi ja paremaid tehnoloogiaid kaevandamiseks, kaevise rikastamiseks ning fosforiidikontsentraadi töötlemiseks, kirjutab TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu ajakirjas Inseneeria.

Ja loomulikult pärast seda, kui on tõestatud, et kaevandamise keskkonnamõju saab hoida talutavates piirides. Maavara varu aktiveerimine on pikk ja mahukas protsess, mis algab tasuvushinnangust, läbib tehniliste uuringute faasi, eeldab projektlahenduste koostamist ja vaagimist, nõuab täiendavaid geoloogilisi uuringuid ja lõpuks ka keskkonnamõju hindamist. 2011. a otsustas Viru Keemia Grupp (VKG) astuda sellele Kolgata teele.

Ühe maavara kaevandamine ruineeriks teise

VKG probleem ei ole mitte niivõrd äriline kui just tehniline. Ida- ja Lääne-Virumaa piirimail, Kunda jõest idas, laiub Sonda põlevkiviväli, milles on üle 80 mln t kaevandamisväärset õlitooret. Selle ressursi hõlvamine on lähituleviku küsimus. Kuid Sonda välja põlevkivi lasub suures osas fosforiidi kohal. Kui põlevkivi ära kaevandada, siis täituvad kaeveõõned veega ja sellisest allmaaveekogust 35 m sügavamal lasuva fosforiidi kaevandamine muutub katastroofiliselt ohtlikuks, teisisõnu – tehniliselt võimatuks. Nii hävitaks põlevkivi kaevandamine fosforiidi kui ressursi. Meie maapõueõigus ei võimalda sellises olukorras anda põlevkivi kaevandamise luba.

Sama mure, kuid vastupidises võtmes, oli veerand sajandit tagasi, kui Kunda jõest lääne poole projekteeriti Lääne-Kabala fosforiidikaevandust. Ka seal on fosforiit ja põlevkivi teineteise kohal. Et fosforiidi väljamine ei hävitaks põlevkivi, soovitasid eesti mäeinsenerid toona fosforiiditöösturitele kahe maavara kooskaevandamist. Projekti lühikirjeldus on mäendusõpikus, kust VKG saigi idee Sonda piirkonna maavarade mõistlikuks kaevandamiseks. Lääne-Kabala kaksikkaevandus, nagu kõik, mis seotud fosforiidiga, unustati ära.

Sonda keskkonnamõju oleks väiksem

Edasise paremaks mõistmiseks tuleb teada, et Lääne-Kabala fosforiidikaevandus pidi paiknema lääne pool Kunda jõge, Kantkülas. Sonda põlevkivi ja sellega kohakuti lasuv fosforiit, tingnimetusega Ida-Kabala uuringuväli, on ida pool Kunda jõge. Ida- ja Lääne-Kabala erinevad oluliselt nii asustuse, maastiku, maakatte, maaviljeluse kui ka pinnavee poolest. Kuid peamine – neid alasid eraldab Kunda jõe all sügavasse aluspõhja lõikunud vettpidavate setetega täitunud ürgorg. Seepärast on maavarade kaevandamise seisukohalt Ida-Kabalas hoopis teine situatsioon. Sonda ala mäemajanduslik hinnang, mis lähtus majanduslikest, tehnilistest, sotsiaalsetest ja keskkonnakaitselistest aspektidest, näitas üheselt, et fosforiidi kaevandamine on seal oluliselt väiksema keskkonnamõjuga kui mujal. See on esimene asi, mis kaevandamise arendajal tuleb üldsusele selgeks teha.

Pisteline geoloogiline uuring pole usaldusväärne

Teine probleem, mis kaevandamist plaanivatel ettevõtjatel tuleb lahendada ja mis on põlevkivi kaevandamise jaoks võtmetähtsusega – milline on ikkagi fosforiidi kaevandamisväärsus ja varu usaldatavus? Võib isegi spekuleerida, et idapoolne fosforiidilasund ei olegi nii väärtuslik, et takistaks põlevkivi kaevandamist. Kirjutaks selle fosforiidi korstnasse?
Sonda piirkonna fosforiiti on uuritud pisteliselt, vaid kümnekonna puurauguga. Sellist sõelapõhja nagu Kantkülas seal ei ole. Eesti fosforiidi lasund koosneb kunagisse randa paisatud limuseliste karbikeste kuhilatest. Seda teades on mõistetav, et maa pealt puuritud auk võib sattuda kord kuhilasse, kord kuhilate vahele. Sellist kaootilist kihindit võib oma silmaga näha Ülgase suletud fosforiidikaevanduse käikudes. Sestap ei ole pisteline geoloogiline uuring usaldusväärne.

Vahel on ka varud suuremaks blufitud

Mäeinseneride kahtlustel kunagiste uuringute suhtes on ka teine alus. Korduvalt on tulnud kogeda, et plaani täitmise huvides on kõikides maardlates kirja pandud olematut maavara, blufitud varu. Sonda piirkonna fosforiiti hinnates selgus seegi, et ei ole säilitatud proovimaterjali, mille alusel võiks uurida, kui hästi on sealne fosforiit rikastatav tänapäevaste tehnoloogiate, seadmete ning reagentidega, mis viimase veerandsaja aasta jooksul on mäenduses imet teinud. Sellest kõigest lähtuvalt on loomulik, et enne ei saa midagi arendada, kui maa seest pole välja puuritud usaldusväärne tehniline proov. Selline oli VKG kava, mille avalikustamine vallandas rahva rahutuse ja vastuseisu, mis peatas uuringud.
Mäeinseneride kohustuslik õppeaine on mäendusliku keskkonnamõju ohjamine. Selle õpetuse eriosa on sotsiaalse keskkonna, üldsuse, kohalike elanike loomuliku reaktsiooni leevendamine. Sellest juhindus ka VKG, kui asus taotlema proovimise luba. Ja kuigi esialgsed tulemused tundusid head, õnnestus siiski ühel poliitiliselt kallutatud grupeeringul aktiveerida vastutegevus, reaktsioon määratlusega teadmatusepõhine argumentatsioon. Käsiraamatuna kasutati fosforiidifenomeni uurinud ajakirjaniku Juhan Aare raamatut.

Rahva aktiveerimine nõukogude võimu vastu

Üldiselt oli reaktsioon ootuspärane, sest nõukogude võimu vastane "fosforiidisõda" pole veel ununenud ja käsiraamat on mahlakas. Kuigi fosforiidikampaania faktitäpne ja kiretu kirjeldus on olemas akadeemik Mihkel Veiderma memuaarides, lk 204–216, pole see eriti kättesaadav ega ka populaarne. Seevastu Juhan Aare "Fosforiidisõda" kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult fosforiidi kaevandamise ning kasutamise kõiki võimalikke ohte, viidates nii objektiivsetele kui ka subjektiivsetele allikatele. Subjektiivsed allikad olid toona, nagu nüüdki, tunnustust ja rahastamist ihkavate diletantide ning teaduslähedaste isikute ajaleheartiklid ning sõnavõtud. Paljudes sellistes võib alla kriipsutada sihtsuunitlusega fabritseeritud pisikesi "poliitilisi valesid", mille varjatud eesmärgiks oli rahva aktiveerimine nõukogude võimu vastu.

Usaldada tuleks Teaduste Akadeemia ettekannet

Teaduslikult täpne, ainult kontrollitud faktidele, mõõtmistele, modelleerimistele ja projektidele toetuv on ainult üks allikas – Eesti Teaduste Akadeemias 1989. a koostatud "Ettekanne Rakvere fosforiidimaardla hõlvamise võimalusest ja ots­tarbe­kusest". Selle dokumendi koostanud töörühma juht oli M. Veiderma, autoreid on nimistus 33, kõik üle riigi tunnustatud eesti teadlased. Mitte üksi seepärast, et selle ettekande koostasid ausad teadlased, vaid ka seepärast, et see oli kirjutatud kvalifitseeritud ekspertidele, ei võetud sellesse dokumenti midagi ebatõepärast, mingit bluffi, oletusi, emotsioone ja ammugi mitte poliitilist valet. Ettekande originaalversiooni, mille ühe eksemplari ma 1989. a suvel Toolse karjäärivälja miitingul rahvale üle andsin, pole õnnestunud leida. Kuid minul kui töörühma tegevkoordinaatoril ja sisulisel toimetajal on säilinud Moskvale määratud venekeelse eksemplari autentne koopia.

Toona valitses kahjumlik doteeritud süsteem

Ettekande esimene pool andis ülevaate, milline on Rakvere fosforiidimaardla geoloogiline ja hüdrogeoloogine ehitus ning Pandivere geograafiline eripära, millised olid toonased majandid, asumid ning kuidas oli mõeldud fosforiiti kaevandada ja rikastada. Teine pool analüüsis tööstuse, sh jääkide ning jäätmete keskkonnamõju maastikule, mullale, aluspõhjale, põhjaveele ja veekogudele. Ettekanne ei jätnud kõrvale majandust ning tõi välja fosforiidi kaevandamise ja kasutamise kahjumlikkuse toonases doteeritud majandamissüsteemis. Viimane peatükk, mille koostasid tunnustatud eriteadlased, käsitles sotsiaalseid, poliitilisi ja õiguslikke aspekte. Ettekanne kinnitab kõiki peamisi keskkonnamõjureid. Ent see dokument ei kinnita bluffi, nagu kuivaks kogu Pandivere ja sealt lähtuvad jõed, et allmaakaevandamisel tekib orgaanikarikka savikivi6 massiline, põhjavett mürgitav põlemine jmt.

Teadmatusepõhise vastuseisu kiuste

Kuid mis peamine – kõik see, mis ettekandes kirjas, kehtib täies mahus ainult Pandivere kõrgustiku veerel, Lääne-Kabala väljal, mitte Pandiverest ida poole jääval soisel Sonda uuringualal. Ka legendaarne 1000 (salv)kaevu kuivamine on tõene vaid Lääne-Kabala kaevandusest lääne poole ulatuva põhjaveealanduse piirkonna asumites. Nagu näitas juba toonane modelleerimine, Kantkülla rajatava kaevanduse põhjavett alandav toime poleks levinud Kunda jõest ida poole. Täpselt samuti ei mõjutaks kaevandamine Sonda piirkonna kaeve lääne pool Kunda jõe mattunud ürgorgu. Nüüd seisab Virumaa maapõueressursside kasutamist kavandavate ettevõtjate ees tõsine ülesanne – kuidas jätkata uute teadmiste hankimist teadmatusepõhise vastuseisu kiuste.

Allikas: Ajakiri Inseneeria