Eduko programmi toel välja antud Bill Rogersi raamat „Käitumine klassiruumis. Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat“ pakub tõhusaid, tuttavaid ja lihtsasti rakendatavaid meetodeid nii alustavatele kui ka kogenud pedagoogidele. Kas need ka õpilaste käitumist parandavad, sõltub aga, nagu ikka, õpetajate omavahelisest koostööst.

Bill Rogers on tegelikult üks väga omapärane tegelane, kes mõjub koolitustest osavõtvatele õpetajatele haruldaselt – tema vanus ja kogemus annavad jutule kaalu juurde vanemate pedagoogide silmis, samal ajal aga sisuliselt nõustudes nooremate õpetajate põhimõtetega, kirjutab Lauri Tankler Eduko uudiskirjas.

Põlvkondadevaheline side on justkui automaatselt loodud. Rogersi põhisõnumid on lihtsad – õpetaja peab olema järjepidev, autoriteetne ja samal ajal õpilast mõistev ning empaatiline. Väga olulisel kohal tema silmis on õpetajate omavaheline koostöö ning kooliterviklik lähenemine käitumisele klassiruumis ning ebakohase käitumise tagajärgedele.

Rogersi mõjusus teemale lähenedes tuleb välja selle kaudu, milliseid näiteid ta kasutab ja kuidas ta oma sõnumit edasi annab. 2010. aastal esmakordselt ilmunud raamat „Käitumine klassiruumis. Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat“ jõudis sel aastal raamatukogudesse ja internetti eestikeelsena. Raamatut lugedes on aga vist vähe neid õpetajaid, kes ei leiaks sealt tuttavat situatsiooni või käitumismustrit.

Rogers on oma pikaaegse karjääri käigus jäänud praegusekski tööle mentor-õpetajana,kuigi ümber maailma loengute pidamine käitumisjuhtimise ja distsipliini teemadel jätab sellekski vaid veidi aega. Siiski on see praktika andnud talle võimaluse järjest muutuvas maailmas, järjest muutuvate õpilaste puhul olla pidevalt kursis ja pidevalt täiendada oma näidetepagasit. Seda tõestas ka mitme õpetaja tagasiside Rogersi loengute järel – vaid näited (ning kinnitus selle kohta, et igal pool on erinevad lahendused, mitte kindlad valemid) annavad klassiruumi juhtimist õppima tulnud õpetajale kindluse, et tegemist pole pelgalt teoreetikuga, kes kusagilt kaugelt ja kõrgelt nõu andma on tulnud.

Ja seda on näha ka mõne teema puhul, mida Rogers oskab sõnastada paremini kui nii mõnigi tegevõpetaja – see ongi tema töö olnud. Taktikaline eiramine (lühiajaline tähelepanu nõudmise eiramine üldise töörahu nimel), hoomamisaeg (aeg antud õpilasele oma käitumist korrigeerida ilma silma peal hoidmata)või ka aja mahavõtmine (teise õpetaja toetamine sellega, et kutsuda ta fabritseeritud eesmärgil korraks õpetajate tuppa ning anda talle hingamisruumi) annavad märku, et Rogersil on olemas võime tasakaalustada ideoloogiat praktiliste näpunäidetega. Muidugi on siin alati lõks – need õpetajad, kes tahavad oma klassiruumides õhkkonda parandada ja kasutada Rogersi raamatus toodud meetodeid, põrkuvad tihtipeale selle vastuseisu peale, et ülejäänud õpetajad koolis kohtlevad õpilasi ikkagi oma sissejuurutatud meetodite järgi edasi ning positiivset muutust ei tule. See on samuti üks taolistest praktikute muredest – ma ju võin siin kuulda küll väga toredaid asju, aga reaalsus on teine.

Õpetaja peab olema järjepidev, autoriteetne ja samal ajal õpilast mõistev.

Rogers ise ütles pärast oma meistriklassi ja kahepäevast seminari Tallinnas sel kevadel, et see mure tuli välja ka koolitatavate endi suust ning eestlased pole ainukesed, kes neid mõtteid mõtlevad. Tema sõnul on oluline aru saada, et õpetaja, kellel on klassiga probleeme, ei jääks üksi. „Tihtipeale nad kardavad, et neid peetakse seetõttu kehvadeks või saamatuteks,“ selgitas ta. „Ja paljud ei lähe selle tõttu oma murega õppealajuhataja või kellegi teise juurde abi küsima.“ Ja nii jäävadki paljud õpetajad üksi oma plaanidega tegeleda murettekitavalt käitunud õpilastega, sest teistel pole kas huvi aidata või kardab õpetaja seda plaani üldse avalikustada.

Nii nagu loengus, on ka raamatus toodud välja eraldi koolitervikliku lähenemise mõtteid – mida Eesti koolides on kindlasti paljude õpetajate arvates keeruline juurutada. Aga see ei pea algama alati direktorist või õppealajuhatajast. See võib tähendada ka lihtsalt seda, et sina ei ole see õpetaja, kes kolleegi murest kuuldes ütleb: „Aga minu juures on ta normaalne.“ See võib alata ärakuulamisest,kokkuleppest kahe õpetaja vahel, kes üksteise klassist riiukukkesid ära noppima tulevad või ka abist individuaalse käitumisplaani kokkupanekul.

Kogu sellest teemast rääkides kõlab Bill Rogers lihtsustatult öeldes väga eluterve suhtumisega – ta räägib nagu ta teaks neid õpilasi, kellega minul on probleeme olnud. Ta oskab vaadata veidi kaugemale käitumisest vaid klassiruumis, küsides laste puhul ka nende sotsiaalset tausta, vanemate olukorda, tervise ja toitumise mõju. Nõndasamuti mõjub ta ka oma raamatus klassiruumi juhtimisest rääkides – mida elutervema suhtumisega sa tegelikult oled õpetajana, seda rohkem sa eeskuju andes ja sotsiaalseid rolle mudeldades arendad ka õpilastes taolisi käitumismalle.

Kuna klassiruum on meie jaoks veel siiani üks kõige olulisem koht, kus toimub õppimine, on erakordselt tähtis õpetajal omada neid vahendeid, millega õpilaste ebakohast käitumist juhtida ning arendada. Rogers ei ole selles valdkonnas kaugeltki ainuke autor või koolitaja, keda lugeda/ kuulata, kuid on kahtlemata üks nendest, kelle nõuanded on üllatavalt hästi rakendatavad Eesti väga erineva tasemega koolide õpilaste puhul. Oluline on ikkagi see, et õpetajad peaks omavahel koostööd tegema, nagu teevad ühise eesmärgi poole pürgijad kõigis muudes valdkondades.