Meisse on põlvkondade kaupa sisestatud, et inimese väärtus peitub tema oskustes, tema ajas ja isiklikus maines. Nüüd on aga tekkinud uus, vaikiv turg, kus kaubeldakse töötajate IT-paroolidega. See meenutab metsikut varikapitalismi, kus õige ja vale üle juurdlemise asemel haaratakse kinni igast võimalusest, kui vaid sellega saab midagi teenida.

Müügiks ei lähe mitte isiklikku elu puudutavad kontod, vaid tööandja digitaalse tööruumi võtmed. Töövõtjad on avastanud kasutamata kapitali, mille saab avatud turul konkurentidele ja kurjategijatele avatud turul maha müüa.

Tehniline võimalus selleks on alati olemas olnud, ent isegi sellesse mõttesse suhtuti pea reflektoorse tabuna. Usuti kirjutamata kokkuleppesse, mis hoidis kõigi ühist ja habrast turvalisust. Teati, et kui üks reedab ja leke levib, pole enam kellelgi turvaline olla. Valmidus oma tööandja digitaalsed võtmed maha müüa ja kutsuda võõras ettevõtte sisemisse pühamusse ei teki moraalses vaakumis.

Inimesed suudavad endiselt õigel ja valel vahet teha. Moraalne kompass puruneb reeglina dramaatilistes oludes, nagu sõja ajal või sattudes eluohtlikku olukorda. Igapäevane tööelu pole kerge, aga rutiinne. Seal nihkuvad moraalsed piirid tegijale endalegi märkamatult ja kutseetika pidurid võivad kuluda mitme teguri koosmõjul.

Digitaalne töökorraldus kasvatab psühholoogilist distantsi töötaja ning ettevõtte väärtusahela ja klientide vahel. Sarnast efekti näeme poekassas: sularaha käest andes tajume, et loobume reaalsest väärtusest. Kaardi või telefoniga viibates jääb kulu aga abstraktseks – just seetõttu tehakse sularahaga makstes vähem impulssoste.

Samamoodi, kui lõppklient on kontoritöötajale pelgalt abstraktne mõiste, muutub teoreetiliseks ka vastutustunne. Sisselogimisandmed pole füüsiline seifivõti, mida kurjategijale pihku pista. Seetõttu ei tundu paroolide rahaks tegemine müüjale vargusena, vaid pigem puhta ja ohvriteta andmetöötlusena.

Tööturul levib ebastabiilsus. Pole vahet, kas uudised töötajate koondamiste lainetest pärinevad kaugetest ettevõtetest. Löögi all on seni töösuhteid koos hoidnud kirjutamata kokkulepe ehk imelisel moel usku toitnud tööandja "lojaalsus". See ei väljendu otseselt rahas, vaid tulevase sissetuleku garantiis. Kui see ootus puruneb, ei taju töötajad end enam kollektiivi püsiva osana. Ajutise asukana tundub loogiline võtta kõik, mis võtta annab, kuni veel saab. Süsteemi ligipääsude müük on seega omamoodi ennetav lahkuminek.

Suurettevõtete juhtide ja globaalse poliitika kasvav küünilisus murendab paratamatult ka tavainimeste väärtussüsteemi. Oleme märkamatult sattunud võidujooksu madalaima ühise nimetaja – raha – poole. Kui tavakodanik näeb, et võimukandjad kohtlevad institutsioone isikliku varasalviena variseb moraalse üleoleku pjedestaal kokku. Inimesed tunnevad end reegleid järgides lihtsalt rumalana, eriti olukorras, kus ostujõud pidevalt langeb. Selle taustal tundub tööandja infosüsteemi ligipääsu müümine kohati kõigest inflatsiooni vastu võitlemisena.

Kõigele sellele sunnib mõtlema Ühendkuningriigi pettustevastase organisatsiooni Cifas värske töökohapettuste raport. Uuringust selgub, et kaheksandik töötajatest müüs viimase aasta jooksul oma ettevõtte sisselogimisandmeid ning umbes iga seitsmes tunneb kedagi, kes on seda teinud. Tuhande töötajaga ettevõttes puutub seega andmete müügiga otseselt kokku ligikaudu 130 inimest. Lisaks peab iga neljas töötaja õigustatuks varjatud koostööd konkurendiga.

On ekslik eeldada, et probleemi allikas on madalapalgalised ja rahulolematud töötajad. Cifase andmed näitavad hoopis vastupidist: mida kõrgemale ametiredelil ronida, seda enam moraalsed pidurid üles ütlevad. Võimu kasvades suureneb ka sallivus ligipääsude müümise suhtes, kusjuures seos on peaaegu lineaarne. Keskastmejuhtidest usub 32 protsenti, et sisselogimisandmete müümine on õigustatud. Nendega nõustub 36 protsenti direktoritest ning koguni 43 protsenti tippjuhtidest peab seda arvestatavaks võimaluseks.

Kas siit võib välja lugeda, et juhtkond teab midagi, mida allpool ei teata? Nende moraalne kompass suunab pilgu päästepaadi poole, kuhu tasuks võimalusel midagi kasulikku kaasa haarata. Tundub, et osa juhte peab ebakindla tulevikuga ettevõtte turvalisust õigustatult isiklikuks likviidseks varaks.

Cifas rõhutab, et pettustesse suhtuvad kõige sallivamalt just IT- ja telekommunikatsioonisektori töötajad – samad inimesed, kellele me oleme usaldanud digimaailma kaitsmise. Lisaks valmidusele müüa sisselogimisandmeid, teevad nad kõige sagedamini konkurentidele lisatööd ja panevad toime kuludokumentidega seotud pettusi. Lõpetuseks võime aga kõik kergendatult hingata, sest aruanne puudutab ju ainult Ühendkuningriiki.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".