Iga päev veedavad miljonid inimesed maailmas vaba aega ekraani ees, millel keegi teeb rutiinset majapidamistööd. Tähelepanu ei köida action ega glamuur ega ka populaarsed küpsetised, vaid midagi tõeliselt veidrat, nagu vaibapesu, muru niitmine või survepesuriga sissesõiduteelt aeglaselt ja metoodiliselt pori eemaldamine. Võõra inimese rutiinse töö vaatamisest on saanud menukas meelelahutus. Veesurvega pori tõrjumises on midagi vaguralt hüpnootilist.

Oluline on just tegevuse rutiinsus. Koduste remonditööde vaatamine on samuti populaarne, mis on kasulike nõuannete ja keeruka ülesande lahendamise ootuses igati mõistetav. Miks peaks aga keegi keskenduma sellele, kuidas tänavasillutis aeglaselt, metoodiliselt ja ruut ruudu haaval puhtaks muutub? Ei mingit süžeed. Ei mingit pinget – pelgalt vesi, mustus ja muutus.

Huvitaval kombel ei avastanud seda esimesena traditsiooniline televisioon, küll aga Youtube. Videosid vaatavad miljonid inimesed, kes suunavad sinna miljoneid dollareid, mis motiveerib selliseid videoid juurde tegema. Ärilisest poolest võib aru saada. Videokanal teeb äri vaatajate tähelepanuga. Miks peaks aga keegi veetma aega millegi nii igapäevase vaatamisega?

Osa vastusest võib peituda sügaval inimkonna ajaloos. Looduslik valik võis soosida neid, kes jälgisid tähelepanelikult, kuidas koguti toitu, valmistati tööriistu või hoiti korras lähiümbrust. Need olid korduvad, jälgitavad ja ellujäämiseks elutähtsad tegevused.

Pealegi on nähtavas progressis midagi sügavalt rahuldustpakkuvat, isegi kui ise seda ei vea. Piisab vaatamisest. Kui määrdunud pinnalt taandub mustus, kogetakse vahetut, mõõdetavat ja pea täiuslikku edu. Modernses maailmas, kus paljud probleemid on abstraktsed ja neid on ridamisi lahendamata, igatseb hing lahenduste kogemist.

Meeli tabab värske puhang ja hakkab kuidagi kergem, kui lahendatav ülesanne ei nõua vaimset pingutust ja on kohe mõistetav. Pealegi on teise inimese edu vaatamine jagatud edu. Paljudes video juurde lisatud kommentaarides tänatakse kogemuse eest.

Mis algas passiivse vaatamisena, on nüüdseks arenenud aktiivseks osaluseks. Enam ei pea piirduma vaatamisega, sest nüüd saab ise ekraanil rutiinsest tööd teha. Eeskujuks on survepesurimäng PowerWash. Stseen on juba tuttav veejoaga pori eemaldamine. Puhastamist ootavad erinevad keskkonnad. Viis aastat tagasi loodud mängule valmistatakse jätkuosi. Peamiselt uusi pesemist vajavaid väljakutseid.

Mängu absurdsele edule viitab ka meediakünnise ületamine. Teemat on kajastanud BBC ja PowerWash Simulator pälvis isegi mitu nominatsiooni mainekatel BAFTA mänguauhindadel. Veelgi enam, mäng jõudis isegi Guinnessi rekordite raamatusse tänu fännile, kes pesi virtuaalset mustust järjest üle 24 tunni.

Nähtust on hakatud uurima ka akadeemiliselt. Oxfordi ülikooli teadlased jälgisid enam kui 8600 mängija meeleolu ja tulemused kõnelesid iseenda eest: 72 protsenti mängijatest tunnistas, et virtuaalse veejoaga vehkimine parandas nende enesetunnet.

Paistab, et inimesed lihtsalt ei vaata rutiinset igapäevatööd, vaid nad lausa otsivad võimalusi, kuidas seda teha, taasloovad seda üha uuesti ja kogevad siis mõõdetavat psühholoogilist kasu. Võimalik, et mängu formaat lisab passiivse vaatamise juurde kontrollitunde. Mängija otsustab, mida puhastada, kust alustada, kuidas edasi liikuda jne. Puuduvad ootamatud tagasilöögid ja lahendust nõudvad ülesanded ja keegi ei tulista. Lihtsalt tee oma asja ja sinu pingutus viib tulemuseni. Tulemuslik töö ilma probleemideta.

Milles aga siis probleem? Las nad olla!

Vahest häiribki kõige rohkem probleemide puudus. Nende mängude populaarsus reedab varjatud igatsust naasta lihtsa põhjuse ja tagajärje maailma. Võrreldes üle mõistuse segase ja üle võimete lahendamatu maailmaga, rehabiliteerib põgenemiskatse kannatlikkust premeerivasse maailma endas kätkeva originaalse inimese.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".