Teadlastel ei ole seniajani päris täpselt selge, kuidas nad seda nii muretult teha suudavad. Nüüd väidab rühm Portugali ja Taani teadlasi, et on ühele tähtsale saladusele jälile saanud.

Rui Resende Pinto Porto Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Open Biology, et paljudel madudel, aga ka muudel roomajatel on evolutsiooniloos täiesti kaduma läinud geen, mille põhjal saaks toota niinimetatud näljahormooni, greliini.

Teistel loomadel, inimestel ka, annab greliini taseme tõus märku, kui kõht on tühi ja aeg oleks midagi hamba alla vaadata. Kui aga madudel seda hormooni ei ole, siis ei ole neil ka näljatunnet ega pea nad tühja kõhtu eriti mikski.

Pinto ja ta kaaslased võtsid ette 112 roomajaliiki — madusid, kilpkonni, krokodille ja teisi — ja uurisid lähemalt nende geene. Nad kõrvutasid genoome ja vaatasiid eriti terase pilguga, kas sealt midagi puudu võiks olla.

Kõigil maoliikidel, kes uuringusse olid haaratud, nende seas näiteks püütonitel, boadel ja rästikutel oli greliini kodeeriv geen kas täiesti kaduma läinud või tugevalt mandunud. Sama selgus ka ühe teise geeni kohta, mis peaks olema tegev greliini aktiveerimisel.

Need genoomimuutused on teadlaste sõnul madude evolutsioonis aset leidnud mitmel üksteisest sõltumatul juhul, mis osutab, et loodusliku valiku surve pikki paaste hõlbustada on olnud tugev. Samasugused muutused olid selgelt näha ka näiteks kameeleonide geenides.

Võime kaua söömata olla on kooskõlas madude kombega erilisi toiduotsimise retki mitte ette võtta, vaid oodata vagusi varjus, millal saakloom ise kohale tuleb. Selge see, et sobivat juhust võib sellise strateegia juures teinekord päris kaua oodata.

Uutest teadmistest madude kohta võiks teadlase sõnul edaspidi kasu olla ka inimestele, leidmaks ravivõtteid söömishäirete või ülekaalu puhuks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.