Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor Ivar Sibul nentis, et kuigi inimestel on kombeks jagada loodust enda kasu järgi, on bioloogilises plaanis selline jaotus sageli meelevaldne. Nõnda nähakse ka haavasikku metsamajanduses kahjurina. Metsa tervise tagamisel on tal aga oma kindel koht. "Inimene räägibki putukatest, on kasulikud putukad ja kahjurid, aga looduses ei ole niimoodi, et ta ju aitab sellele ökosüsteemi toimimisele kaasa," sõnas Sibul.

Majanduslikust vaatenurgast on haavasiku tegevus puidutööstusele vaieldamautlt hävitav. Mardika vastne tungib noore haava tüvesse maapinna lähedalt ja uuristab seal käike mitu aastat. Selle aja jooksul liigub ta puidus kuni meetri jagu ülespoole, rikkudes puidukvaliteedi jäädavalt. "Inimene loomulikult ei saa seda imeilusat valget paberipuitu sealt," märkis kaasprofessor. Lisaks avavad näritud käigud tee seenhaigustele, mistõttu värvub puit pruunikaks ja hakkab pehkima.

Hoolimata ulatuslikest seesmistest kahjustustest suudavad puu ja putukas pikka aega koos elada. Sageli ei piirdu kahjustus ka vaid ühe isendiga, vaid vanast haavast võib leida korraga kuus-seitse erinevat haavasiku uuristatud käiku.

Mündi teise poolena täidab suur haavasikk koos oma sugulastega metsas asendamatut rolli sanitarina, kiirendades puidu lagunemist ja toetades seeläbi aineringet. Sellega valmistavad nad puitu ette järgmistele elustikurühmadele. "Need kõik aitavad kaasa ju puidu lagunemisele. See on ka oluline protsess metsas ja ökosüsteemis üldse," selgitas Sibul putukate panust.

Loodushuvilistel on võimalik aasta putukat näha oma silmaga suvekuudel, kui mardikad väljuvad vastsete ehitatud nn nukuhällidest. Haavasikkude lendlus toimub juunist augusti lõpuni, mil mardikad toituvad haavalehtedest, et koguda energiat paljunemiseks. Kuigi nad teevad lehtedesse auke, on see kahju puule tühine.